Kahju, et siia blogisse mõtisklema viimasel ajal väga harva satun. Aga positiivne on see, et vahel ikka…
Puhkuse ajal on aega elu järel mõelda, puhkab üle mitme aasta klassikaliselt: muretult, vabalt ja soojas. Sõpradest hoituna ja ümbritsetuna. Selle võrra on vaim vabam ja igasugu mõtteid tuleb meelele.
Täna on Vahemere lained eriliselt tormised, öö oli lausa orkaani mõõtu – vahepeal tundus, et maja viiakse kohe kohe ära, mere ja tuulte meeldevalda, aga tegelikult ei juhtunud midagi. Tuleb vaid osata fakt ja emotsioon teineteisest lahus hoida. Nii nagu inimeste vahelisteski suhetes. Noori ajakirjanikke ma ka kasvatame selles vaimus, et fakt ja kommentaar peavad lahus olema – see on üks elementaarsemaid intelligentsuse tunnuseid – oskus hoida inimene ja tema tegu lahus, fakt ja kommentaar lahus, unistus eraldi reaalsusets, samuti hirm lahus tegelikkusest. Oskus serveerida sööki stiilselt ja maitsemeeli ühe aine kaupa võrgutades…
Igapäevaselt me kipume kõike ühte patta panema ja lisama sinna siis ka emotsioonidest ülevürtsitatud kastme. Kuid tõelise maitseelamuse, ka elust enesest saab ikka vaid siis, kui erinevaid ained lahus hoida: kala maitseb kalana ikka vaid teda üksinda süües, kartul kartulina üksi menüüs jne.
Sama on inimeste vaheliste suhetega: tuleb osata eristada sõprust, armastust, seksuaalsust… Kõike seda ühte patta pannes kipub tulema üks maitsetu pajaroog, mis söödavaks saab vaid pipra ja soola lisamisega, kusjuures koostisained üksi ei mängi maitseelamuse saamisel siis enam mingit rolli? Üksikuna aga tuleb igast ühest eraldi tõeline gurmee… Muidugi, võib ka kombinatsioone pakkuda, eestlastel ongi pajaroad rahvusköögis oma rolli haaranud, kuid iseasi, kas see kõik ka maitsemeeli erutab?
Siin Vahemere ääres maitseelamusi hankides tuleb öelda, et kaheksajalg kartuliga koos ei olnud nii hea kui kaheksajalg niisama, paljalt. Ehk siis – võta või jäta – kõik on tegelikult maitse küsimus. Oskus erinevaid elamusi kombineerida võib olla ekstravagantselt hea, kuid võib ka teisiti… Sõprus koos armastusega võib olla stiilipuhas, kuid seksuaalsuse lisamine võib selles kontekstis kõik ära rikkuda. Samas, seksuaalsus üksindagi võib olla parem, kui seda nn armastuse kontekstis käsitledes… Sõprusest selles kontekstis rääkimata.
Jään ikkagi mõtet toetama, et fakt ja kommentaar peaksid lahus püsima, tegu ja tegija sama moodi, sõprus, armastus ja kõik see muu asi sinna otsa on selgem ja stiilipuhtam üksikult menetledes… Aga võib olla ei ole ka, võib olla on kõik asjad hoopis teistmoodi, siiski?
Karuema Päevaraamat 