Mu suvise kodu õues on omaette vaatamisväärsusi: silmade kaugusse vaatamise harjutuseks on majataguse põllu pealt näiteks karvaste kõrvade igaõhtune otsimine. Siiamaani on olnud helepruunid kitsekõrvad kaerapõllu seest välja turritamas, 
märgiks sellest, et kitsekesed on oma õhtusöögi ringile saabunud. Eelmistel aastatel on ka olnud metsanotsusid põllul maiustamas, aga sel suvel polnud neid veel nähtud, kuni…
Paari päeva eest ilmusid õhtuhämarikus kaerapõldu kaks musta ja karvast kõrva. 
Vaatasin hoolega – kõrvad mis kõrvad ja ei ole kitse kõrvad. Veidi aja pärast ilmus kaera seest nähtavale ka kärss. Notsu mis notsu. Karuisa helistas kohe põllupidajale Ahtole, et häire – sead kaeras. Ahto siis küsis, et mis värvi turjaga nots on, et kui tumeda turjaga, siis on emis ja seda pole mõtet küttida – sel aastajal lahja kui vana reo. No nii siis jäigi, et kõhnavõitu metsanotsu sai kaeras edasi maiustada ja meil oli kena vaatepilt nii selleks kui järgnevateks õhtuteks.
Ja siis otsustas üks noor kärnkonna isand tiigist õuele jalutama tulla. Just samal ajal kui muruniitmine oli täies hoos. Kärnkonnad on meie krundi peal elanud juba aastaid. Mingi aeg tagasi passisin kevadel tiigi veerel kaameraga oma viis tundi, et nende paaritumismängudets pilte saada. Sain ka, vahvad hullavate konnade pildid, kusjuures emane konn oli ikka hullult suur. Igal kevadel on teda ka nähtud, kuid mitte tänavu. Võib olla on see juhuslikult nii, et me lihtsalt pole teda tähele pannud, või nii varakult siin maal käinud, et tema talveune paiga oleks avastanud. Kuid võib olla, et ta on ka konnade maale tagasi läinud, nii nagu meie ussikuningas läks sigade kärssade kaudu ussidemaale tagasi. Elu teeb oma ringkäike, paraku.
Aga, noor kärnkonna isand vingerdas end muruniiduki kiuste edukalt tiiki ja nüüd ootab ta seal noori tüdrukuid, kes teda musitada võiksid, et oma prints kätte saada. Või oli see siiski ainult muinasjutt, et printse sedasi kätte saab?
Karuema Päevaraamat 