Mulle hirmsasti meeldib rahu, vaikus ja sellega seoses ka üksi kodus olemine. Omamoodi balansi taasleidmine igapäevasele äärmiselt suhtlemiskesksele elule?
Täna oli jälle üks neist, Soome elupeerioodi järel üha harvemini võimalikke päevi.
Mis ma siis tegin – kõigepealt sättisin kõik asjad korda, no niisama enda ümber: diivanipadjad otseks, vaibad sirgeks, mustad nõud masinasse, puhtad täpselt omale kohale kappi, jne jne. Pisike perfektsionistlik pervo on eelduseks järgnevale mõnulemisele.
Siis panin mängima Vivaldi, seda kuulasin mitu ringi, ja siis Mozartit sinna otsa. Vahepeal jõin mitu suurt tassitäit oma armsa masinaga tehtud väga head latte kohvi, küpsetasin muffineid ja nosisin mõned ka kohvi kõrvale. Ja siis lihtsalt istusin ja vaatasin aknast õue, kus eilsest lumetormist oli kena talveilm saanud. Ahjaa, küünlad panin ka põlema, niipalju kui mul neid oli, ja kassi lasin paar korda sisse-välja. Aga pean mainima, et sellised laupäevad rahustavad ka kassi – ma arvan, et see Mozart mõjub talle sedasi…
Siis tegin veel natuke süüa – kodakondsetele, kui need kunagi peaks taasilmuma. Mulle see ka meeldib, söögitegemine on küllaltki teraapiline. Täna katsetasin oma aurupotti, mis oma viis või isegi rohkem aastat kasutama kuskil seisis – sain selle kunagi krediitkaardi mingite punktide eest… Riisiga katsetasin. Toimis. Ja täitsa najakas oli. Siis nautisin veel oma super ahjupotiga kana valmistamist – kookoskana, ja see tegi ka meele rõõmsals. Ehk siit tuleb järldada, et ennast tuleb tõepoolest ümbritseda asjadega, mis meele rõõmsaks teevad iga kord, kui kasutad või peale vaatad. See mu ahjupott oli tõesti nii sigakallis, et hinda avalikustada ei julge – disain ja Iitala võite ju ise juba kujutleda millised euronullid silme ees rullivad. Kuid raha rahaks. Rõõmu on potist olnud juba mitu setti jaanuari ja detsembri jooksul (jänes koorekastmes, loomaliha valge veini kastmes ja nüüd kana kookose kastmes). Elu on ikka päris nauditav, kui seda ise pisikeste (noh ja vahel on need pisikesed asjad ka kallid, aga see pole peamine) asjade abil kauniks konstrueerida. Konstruktivism argielus on minu arust tervislik (kas see nüüd teaduslikult päris adekvaatne sõnamine siin on, aga enda jaoks natuke sõnamängu laupäeva puhul :))
Soovitan soojalt kõigile: meie elukvaliteet hakkab pisiasjadest, detailidest (muide ka budismis soovitatakse hingerahu saavutamiseks pisidetailidele keskenduma hakata ja neid nautima õppida), ja iseenda seltskonna nautima õppimisest. Täna oli igatahes tore päev, ja mul on hea meel, et suutsin selle endale just selliseks konstrueerida, et rõõmu sai tunda täie rauaga 🙂
Karuema Päevaraamat 