Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Olen siin viimased päevad lugenud blogisid – hea meel on leida ikka ja jätkuvalt oma vanade blogisõprade kirjatükke – eesti blogijate raudvara püsib muutumatuna 🙂 Sain ka inspiratsiooni – olen mõelnud, et peaks uuesti aktiivsemalt blogima – kirjutamine on nii psühhoteraapiline – ja avalikke mõtteid enam ei jaksa (ei viitsi?) produtseerida – seega siis on vaid võimalus kas pildiblogis end väljendada või siis siin Karuema koopas erinevates väljendusviisides (kokaraamat ja karublogi jne).

Sõbrad blogijad on enamus ka tagasivaadet möödunud aastale andnud, mõtlesin, et treenin ka mälu – sellega mul on viimasel ajal pahasti – operatiivmälu kipub kasinaks jääma… Stress? Väsimus? Vanus?

Sõnaga – 2011 on olnud minu jaoks väga mitmetähenduslik aasta:

1. kõigepealt üle hulga aja esimene täisaasta taas Eestis olla, Tallinna Ülikoolis oma kommunikatsiooni instituudi beebit teha. igatahes kümne palli skaalal 10 punkti

2. Kaalu olen kaotanud umbes täpselt 40 kilo ringis, ehk isegi natuke rohkem, ka 10 punkti vääriline tegu

3. Suvel elasin üle kaks kuud Ameerikas SUSI programmis – rahvusvahelist ajakirjandust õppimas Ohio Ülikoolis – kaks poolikut pühapäeva puhkuseks ja logelemiseks kogu selle aja jooksul. Kah vinge vastupidamine, 10 punkti sellegi soorituse eest. (Issake, ma olen ka nagu eesti valitsus, panen endale nii häid hindeid aasta soorituste eest – edevus ja enese ülehindamine on seega nakkav?)

Mis veel? Igapäevast sahmerdamist ja jahmerdamist, iseenese eesti kontekstis taasleidmist, koduste tegevuste virr-varri, laste ja nende sõprade toetamist ja aitamist…

Reisimisi on olnud hulgi – elu põnevaima reisu Lääne Saharasse tegin, Ameerikas seiklesin, traditsiooniline Belgia reis sai toimuma, Soome ja Venemaal sai mitu korda käidud, sekka Inglismaal ja Hollandis… Nagu vana merekaru kunagi, puri kogu aeg peale tõmmatud. Abikaasa juba viskab huumorit, et tema on nagu jaamaülem  meil kodus – et keda vaja tuua kuskilt lennukilt või laevalt ja keda vaja viia… Eks ju lapsed ka kogu aeg reisivad (emasse seega). Ja kass nõuab permanentselt sisse ja väljapääsu – et kui eest uksest siseneb, siis ikka ja kohe tagant uksest välja ja vastupidi…

Kaotusi? Ei olegi olnud, suuri möödapanekuid ka mitte, ebaõnn on mööda läinud ilma mind ja mu peret puudutamata…

Mida siis veel tahta? Ei midagi – tuleb olla vaid tänulik, südamest ja siiralt. Raha on ka jätkunud ja süüa ja sõpru ja häid inimesi lähikonda. Ja tervist? Seda on kaalukaotuse tõttu senisest rohkem ja energiatki on juurde tulnud. Kui vaid nüüd tuleks ka selliseid hetki, kus saab hinge tõmmata ja mõtiskleda… Maalida tahaks ka, ja fotodega tegeleda senisest veidi rohkem. Ehk see kirjutamine saab täitma seda loomingulist meditatsiooni ja psühhoteraapia rolli mu elus nüüd senisest rohkem kui ma nii otsustan? Ja ehk tõesti saab ka pintsli uuesti pihku (kui laste koer mu viimaseid pintslikarvatuuste nahka ei pista – Hiinast toodud hundikarva pintsel igatahes maitses kutsule hää :))

Selline aasta siis tuli meelde. Ja seda kõike mäletasin. Ehk oli halba ka, aga selle olen unustanud.

Vaatame huviga tulevikku ja loodame, et elu annab meile veel palju võimalusi olla, teha, nautida ja rõõmu tunda. Fotol Andi Warholi pilt – minu möödunud aasta kõige mõnusama muuseumielamuse mälestuseks, pühendusega armsale abikaasale, jaamaülemale 🙂