Viimane päev Moskvas on selja taga. Homme veel vaja metrooga lennujaama seigelda – ehk siis rahvamassist kohvriga läbi tungida – aga ju ma sellega ikka hakkama saan.
Moskva on tõesti ülerahvastatud. Eile sattusin ühe kena mammiga jutu peale, kui ma parajasti trammis jänest sõitsin – ta aitas mind tõkkepuust ilma piletita läbi, ja siis me hakkasime juttu ajama. Peaaegu et oleks meie sõprus jätkunud sellega, et oleksin ta juurde teed jooma läinud, aga jäi seekord siis sedasi. Jah. Ja ta siis rääkis, et Moskvas olla juba 18miljonit inimest ja moskvalased ise on väga häiritud sellest. Peamiselt just lõuna poolt tulijate pärast… Mu uus tuttav proua ise on põline moskvalane, selles Baumani rajoonis sündinud ja kasvanud ja veetnud kogu oma elu. Ilus inimene oli, hingelt nii nagu suurem osa tõelisi venelasi tegelikult on.
Niisiis jah rahvamassid. Inimesi on tõesti niipalju, et tänavad ei mahuta neid enam kuidagi ära, ei üksteisest üle ega ümber ja tänaval liiklemine meenutabki rohkem tõuklemist või põrklemist kui kõndimist. Ühistranspordis trügimisest rääkimata. Täna istusin tükk aega õhtul poole kümne ajal Arbati metroojaamas, et juba ometi mõni vähem täis rong tuleks, aga ei jõudnudki ära oodata. Massid, massid, massid… Kõik vaja kuhugi viia või kuskilt tuua. Ma ei imestaks, kui Moskva ükskord lihtsalt lõhki läheb… Eile tutvusin president Medvedjevi veebilehe peatoimetajaga Mira Borissovnaga, ja tema kurtis ka seda Moskva häda (Kutsusin Mira ka Eestisse meile külla – Ameerika presidendi PR ju käis meil loengut lugemas, poliitilise korrektsuse mõttes peaks Mira nüüd ka tulema… Seda enam, et tal on doktorikraad kultuuridevahelises kommunikatsioonis ning ta on professor Moskva Riiklikus Ülikoolis). Eriti hädas olid moskvalased veel eile, kui see pühadus sinna kirikusse toodi. Siis oli kesklinnas liiklus lausa kinni ja inimesed ei saand ei koju, ega tööle. Mira samuti – tema elamine suht kesklinnas ja oli teine konverentsipäeva lõpus päris murelik, et kuidas autoga kodu juurde pääseb. Ei olnd selles olukorras enam abi ei presidendi soosingust ega muustki. Lihtsalt kinni ja uputab inimestega ja nii on.
Samas muidugi on venelased omamoodi andekad – andekad asju ebamugavalt korraldama. Ja ongi nii. Kui kuskil miski asi on ära korraldatud, siis ilmtingimata on seda tehtud võimalikult ebamugaval viisil. Näiteks igasugused sisse, välja ja ümberpääsemised: kui on olemas uks, siis osa sellest on kindlasti kinni, kui kaks ust, siis käigus on kindlasti see, mis kuskilt nurga tagant läheb ja on võimalikult kitsas või kipakas või jällegi osaliselt kinni, nii, et ikka tekiks tropp. Samuti igasugused sisse ja väljapääsud – võimalikult keeruliselt, ebaloogiliselt ja ebamugavalt on need välja arendatud, nii et õige augu leidmisega pead enne ikka kenasti vaeva nägema, kui sisse saad pugeda.
Aga mitte üksi sissepääsud ja uksed ei ole siin stiil ja teema omaette. Ka näiteks kõnnitee tegemine on geniaalne(vaata pilti ka): on päris korralik asfalt kõnnitee ja järsku see lihtsalt põrkub majaga. Sina jalakäijana mine siis kust tahad. Hüppa auto alla või mine läbi majaseina…
Aga see selleks, tundub et inimesed on hästi treenitud ja saavad hakkama. Kedagi avalikult tänaval nutmas pole kohanud ja rämedat sõimu ka ei kostunud. Muidugi, mornid ja sulgunud ilmed on küll kõigil. Vähestega saad silmsidet ja lahedamat pilku peaaegu et ei eksisteeri. Selles mõttes pole Nõuka ajaga võrreldes midagi muutunud. Masendunud ja hall on linnapilt ka täna.
Mood on siin ka selline, mulle tundub et umbes sama, mis oma 50 aastat tagasi. Naistel on sedasi, et kas on kasukas või on kurtka (jope vene k.). Kasukaid kannavad ilmselgelt edukamad ja jõukama olemisega inimesed, lihtsam rahvas käib jopedes. Jopedel on sel aastal oma mood ka – need peavad olema sellise vanaaegse rinnahoidja klõpsuga vööga. Millegipärast on minu Luhta (soome brand) jope ka selline, kuid värvi poolest ma muidugi Moskva tänavatel eristusin. Moskvalased kannavad reeglina musta ja halli, sekka ka pruuni ja beesi. Haruharva natuke punast, sinist, valget või roosakat – aga seda suhteliselt vähe domineerivas hallis massis (kusjuures õhtul teatris oli ka reipamat riietumist). Nii et Moskva kontekstis olin ma päris moekas oma sirelilillas jopes. Ses mõttes riietumiskood toetab üleüldist halli masendusmeelsust. Äkki on nii, et üks toodab teist – masendu sunnib musta riietuma ja must riietus soodustab masendumist? Igatahes, minul on väga kahju ja kurb neid inimesi vaadata. Aga vat aidata ka ei oska. Pildil on üks väheke moekam sõbrannadepaar täna Arbatil jalutamas – haruldane erand kahe särva enesega rahuloleva daami näol…
Aga muidu oli täna kena päev Arbatil jalutamiseks. Väheke kehv valgus küll piltide tegemiseks, aga muidu meeleolu oli kena. Õhus oli tõesti vana Arbati vaimu. Tegin Pushkini juures pilti ja nautisin erinevaid kohvikuid – siin tuleb ääremärkuse korras öelda, et mitmekesisus on ka üks omadussõnu, mis tänast Moskvat iseloomustaks. Kõrvuti võib eksisteerida nii erineva teeninduse tasemega kui suhtumistega paiku. Ja inimesi siiski jätkub igale poole. Turumajanduse karm tõelisus vist siinmail kunagi ei hakka sikke lammastest eristama. Soovitan eriti, kui juhtute ka Vanale Arbatile jalutama, minna Shokoladnaja kohvikusse. Ma pole kuskil maailmas veel nii shikki teenindust kohanud. Seal samas kõrval aga Muu-muu kohvik oli nii vilets, et tahaks lausa sitt öelda. Kuigi seal jälle sai söödud lamba kotletti, a 100 rubla tükk ja maitses häste, hoolimata alla igasugust vööd teenindust…
Juhuslikult sattusin lonkides ka Vahtangovi teatri juurde. Suur kiusatus kiskus sisse, sest piletikassa uks oli praokil. Mõtlesin, et ah mis sest, et nad vene keeles teatrit teevad, ju ma ikka miskit aru saan. Ja ostsin pileti ära nii, et ei saanudki sotti, mida ma siis vaatama lähen. Uksel valvav mundris mees siis veel rõhutas, et ma 20 enne seitset platsis oleksin, ja nii siis oli õhtu sisustamiseks otsus tehtud.
Teatrisse läksingi nii, et jäi natuke aega ka ringi vaadata. Õhkkond oli ilus ja kohal olid kõik haritud olemisega inimesed. Sellised, keda päeval tänaval kohe kindlasti ei kohanud. Olin vist ka ainus turist selles pundis. Mõtlesin, et kui juba teater, siis olgu teater. Kuna ma suutsin päeval välja kaubelda kõige odavama pileti – 150 rublaga pääsesin sisse, siis otsustasin, et peab ikka natuke priiskama ka.
Ostsin teatri puhvetist kalamarjakoogi, võileiva punase ja valge kalaga ning 150 grammi Hennesey konjakit. Kokku seega kulutasin meelelahutuse peale (jook, söök ja piletid) 1000 rutsi. Aga tuju oli ropult hea (vaata pilti ka).
(
mina vasakul, 850 rublane konjaki snäkk paremal)
Teatri püstijala baaris sõbrunesin ka kahe töölt otse teatrisse tulnud naisega, kes mu lauda tulid oma veintsi alla kugistama ja kes siis must ka pilti tegid. Ja siis ma ostsustasin, et tuleb teha tudengit, nagu vanadel headel aegadel – ostad kõige odavama pileti ja lõpuks istud kõige kallimas tsoonis. Nii ma tegingi. Lõpuks maandusin parteris päris lava ees, väga hea vaatega koha peal ja minu õnn oli, et tegemist oli tantsuetendusega, kus polndki keelest vaja aru saada. Oli tõesti hea tükk, pole kunagi tantsutükkides kohanud sellist asja, et isegi sõrmed võivad kõneleda (kunagi koorilaulus Ene Üleoja küll suutis koori nii juhatada, et vaid paari sõrme liigutas, aga tema on omaette fenomen). Ja no muidugi Marlene Dietrichi laulud olid elamus omaette, isegi ilma tantsuta oleks olnud see 1,5 tema muusikat elamus.
Niisiis, ilus ja kultuuriline reisi lõpp. Hea ja turvaline oli mööda Vana Arbati tänavat metroo poole jalutada. Vanaaegsed lambid põlesid ja tänav oli õhtuvalguses hoopis teiste nüanssidega kui päevavalges. On tõsi, et linnadel on mitu iseloomu – öine ja päevane. Ma ei teagi, kumba ma rohkem armastan?
Koju jõuan, loen kindlasti Arbati lapsed ka uuesti läbi…
Karuema Päevaraamat 