Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Mulle tõesti meeldis see film aastaid tagasi, ja vaataks praegugi, kui keegi kuskil näitaks 🙂 Nostalgiline, ja ilusalt, õnneliku lõpuga melodramaatiline. Ja mulle meeldib selles filmis see üsna selge feministlik nõukogude super naise alatoon 🙂

Ja nüüd olen siis taas Moskvas, arvan, et viimasest käigust on umbes kolmkümmend aastat, võib olla ka natuke vähema, aga miskit sinna kanti. Mu elu emotsionaalsemad Moskva käigud on aga kaugest nooruspõlvest, kui olin 18 aastasena teel Irkutskist Tallinna ja vahepeal peatusime Moskvas, ja kuidas ma seal (siin Moskvas) siis oma elu esimsi banaane sõin… Olid ajad.

Nüüd olen Moskvas taas, kutsutud esinejaks Ülevenemaalisele Organisatsioonikommunikatsiooni konverentsile, mille korraldab Moskva Uus ülikool koostöös Venemaa Kommunikatsiooni Assotsiatsiooniga. Pidulik ja uhke tunne. Nagu peaesinejatega ikka, makstakse kõik kinni ja puha. Mis sest, et hotell on äärelinnas ja ilma sildita, aga puhas ja värskelt remonditud. Ja liftiga, mis on juba omaette saavutus. See, et mu hotellitoal aknaid pole, on pisiasi. Mul on seda viimasel ajal ikka juhtunud, kui konverentsi korraldajad mu hotelle maksavad, miskipärast siis raha akendega hotellitoaks enam ei jagu. Aga see selleks. peaasi on tasuta wifi, mida Euroopas muideks veel nii naljalt ei leia.

Palju põnevam on mõelda ja avastada, et mis siis nende aastatega Moskvas muutunud on? Esmapilgul mitte palju. Restoranis muidugi enam selliseid silte, et “sol jaitsami ja paltsami ne trogat” (soola sõrmede ja munadega mitte puutuda) pole, mis Nõuka ajal sotsialistlik kliendi käitumist korrigeeriv reaalsus oli. Aga kõik söögikohad haisevad endiselt päevalille õli ja tubakasuitsu järele. Ja restoranis on endiselt lipsustatud noormees uksel, kes sinu mantli kenasti garderoobi riidepuule riputab ja teatab, et mantliga sisse ei lubata. Menüüs on endiselt keedetud keel, pannkoogid ja rassolnik ning teised vanast ajast oma headuses tuntud supid. Ja nii see eluke veereb…

Uulitsad on endiselt auklikud, majad suures osas lagunenud ja välisilmelt nagu kirju koera saba. Endiselt on tänavanurkadel ebaseaduslike kaupade müüjad – no näiteks kuna hetkel hakkab talv tulema, siis on eriliselt nähtaval klaasipuhastusvedelikku müüvad kummalised mehed, kes konutavad kergest lumetuisust hoolimata kõige kummalisemates kohtades Moskva mitmerealiste sõiduteede ääres. Kas keegi ka ostab nende käest, pole teada.

Ja minu kodutänav siis selleks korraks kannab klassikaliselt ja stiilselt Friedrch Engelsi nime. Ei miskit uut siin päikese all.

Üka uus asi on siiski – duuma valimise propagandistid hakkasid silma, kollastes klu-klux-klani kostüümides propagandalehtede levitajad on midagi uut minu post-kommunistlikus ettekujutuses Venemaast. Ma küll ei ole aru saanud, kui suur see valikuvõimalus ja vabadus siis tegelikult ikkagi on, kuid hea algus seegi, et valimisi promotakse kollase värviga.

Homme elame ja avastame edasi. Homme mulle vist autojuhti ei anta, ja tuleb siis jalgsi ülikooli tatsuda. No posmotrim, shto budet!

Vsevo hororshovo tovarishi!