Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Pildil: Genti vanalinn

Vana hea Belgia tervitas mind eile väheke pilves, kuid mitte väga külma ilmaga. Kümnes kord juba kevadeti siiamaile õpetama sõita.

Lennujaamas rahvamassid, kuid siiski sõbralikud, ka ilmselges ülerahavstuse olukorras, mis neil muud üle jääb, kui leppida. Kui nad juba ükskord sinna rahvaste paabelisse trüginud on.

Brüsseli lennujaama raudteejaamas oli pileti ostuks üüratu sabas – nojah, pühapäeva õhtu – inimesed reisivad ja inimesed ei tööta… Alternatiiv 9 minuti pärast väljuvale Genti rongile piletit saada oli pileti automaat, aga võta näpust – sellest ei saa piletit kätte ei rahvusvahelise pangakaardi, krediitkaardi ega ka mitte sularaha eest. No ilmselge oli, et kassajärjekorras seistes ma rongile ei oleks jõudnud. Belgia pangakaarti mul ka polnud – säh sulle Euroopa Liitu ja rahvusvahelist suhtumist – mõtlesin. Aga õnneks mu seljataga piletiautomaadile järjekorras olid kenad Belgia neiud, kes soostusid oma kaardiga mulle pileti ostma. Maksin neile sulas siis nõutud 12 eurot ja kaup oli koos. Jõudsin ilusti rongile ja kõik oli kena. Juhuslikud noormehed aitasid mu raske kohvri rongi, täiesti võõras inimene tegi pingile ruumi, et juba suht täis rongis ikka istuma saaksin. Kõik olid rahulikud, sõbralikud – lausa võõrale inimesele naeratavad – leppinud sellega, et nad alati ja igal pool masse kogevad.

Pildil: Genti kesklinn

Belgia ühiskondlik transport on muidugi jututeema omaette, rong sealhulgas. Peab tunnistama, et rongiga on Belgias palju mugavam liikuda, isegi kui sellel tekivad üüratud seisakud, nagu nad sageli tekivad, kui autoga. Lisaks on rongis veel vana aja hõngulised konduktorid, kelle mütsil on suur hõbedane B täht ja kellest õhkub ääretut ametiuhkust, kui nad reisijate pileteid kontrollivad ja sinna templeid löövad.

Lõpuks, kahe tunni loksumise järel – otse rong lennujaamast Genti peatub iga laternaposti ääres. Kiiremini pääseb kohale Brüsselis ümber istudes, aga kes see kohvritega siis seal Brüsseli jaamas seigelda tahab, sest pole seal lifte igal pool, ega ka mitte eskalaatoreid iga platvormi juures. Nii et kui ei vea, siis pead oma 20 kilose sumadaniga treppidest üles alla vudima nagu orav. Kõik ikka selleks, et kiiremini kohale jõuda. Pühapäeva õhtul aga pole ju inimestel tavaliselt kiiret kuskile. Nii minulgi oli aega see kaks tundi rongis loksuda ja inimesi vaadata ja mõelda. Sellist aega tuleb endale ikka võtta. Mõtlemise aega.

Minu hea ja kodune Varblase Pesa bed and breakfast oli ikka alles. Linda, perenaine, uksel rõõmsalt vastas. Mu tuba endiselt sama hea. Linda küll pakkus korrus kõrgemal sviiti – noh ma tal juba püsikunde ja muidu klapime ka kenasti – juttude ja mõtete poolest. Kuid mu vaevatud jalgadele on ka kolmas korrus juba piisav ronimine, mis siis veel neljandast rääkida. Siin nendes vanades majades ei tasu lifti eeldada. Kribavad teised niikui oravad mööda oma vanade majade kitsaid treppe mööda üles-alla…

Hommikul kella üheksaks tellisin hommikusöögi – Linda juures on see alati väga hea, lausa gurmee – alati värske sai, suurepärane delikatess lihavalik ja juustuvalik, väike moosipurk ka maiustamiseks, puuviljad, soe piim kohvi peale, väraskelt pressitud apelsinimahl…No mida sa hing veel igatsed? Ja muidugi klassikaline muusika taustaks. Ja Linda ise , viiekümnendates lesknaine, kelle elu mõte ja elustiil ongi külalistemaja pidamine. “No mis sa arvad Kaja, kuidas ma muidu inimestega suhelda saaksin, kui ma seda kohta siin ei peaks?”, küsib ta mõtlikult mulle otsa vaadates. “Kui lapsed iseseisvusid ja ma siia suurde majja üksi jäin, ei osanud ma muud teha, kui teiste eest hoolitseda – olin seda elu aeg teinud. Tuli siis samas vaimus jätkata,” tõdeb Linda, “ainult et nüüd siis võõrastele inimestele hoolitsust ja kodutunnet pakkudes.”

Linda Varblase Pesa nimeline külalistemaja on neljakordne kitsas eramaja Citadell laanil Gentis, teiste samasuguste majade rivis. Esimesel ja teisel korrusel elab Linda ise, kokku on tema käsutuses elutuba, magamistuba, köök koos söögitoaga ja vannituba. Kolmandal korrusel on kaks külaliste tuba, neljandal korrusel väike sviit, ühetoaline, kuid oma köögiga. Lisaks eriti ilus aed, mis on pärl omaette ja mida inimestele aeg ajalt näidatakse, kui Genti linnavalitsus linna ilusamates aedades ekskursioonituure korraldab.

Piltidel: Linda juures Varblasepesa külalistemajas

Nojah, Linda juures elamisest võiks ju lõputult rääkida, kuid tegemised vajasid tegemist. Esmaspäeva hommikupoolikul sain rahulikult kirjatöid teha, mida kodus hästi ei saa, sest siis on vaja kogu aeg ringi sahmerdada ja mingeid asju ajada.

Lõuna paiku pidime kokku saama Hildega, ja lõunat sööma ja asju arutama. Seegi oli tore jällekohtumine, aga lõunasöögi paiga leidmine oli probleemne, sest tuleb välja, et esmaspäeviti Belgias paljud poed ja restoranid on lihtsalt kinni. Nojah, olid Eestiski sellised ajad, kus tööinimesed vahepeal puhkasid, mitte ei pakkunud lõputult teenindust nagu tänapäeval asjad Eestis on…

Lõpuks leidsime kohviku, kus lõunatada – ettekandja kaugelt üle viiekümne vana, ülitugeva päevituse ja üliavara dekolteega. Selles ülivõrdes liidetega söögikohas saime ka üliviletsa teeninduse, aga lõunaks nahka pandud vorst oli päris hea. Saime ka vajalikud jutud räägitud ja pealelõunal jalutasin möödaminnes oma vanades armsates kohtades, eks neid ole kümne aasta jooksul juba tekkinud nii mõnedki. Mu lemmik juustupood – see kust sai ilge haisuga kohaliku kloostri õllejuustu – oli kinni pandud. Ju ei kannatnud pidada. Ka Tommi Hilfigerti pood oli uksed sulgenud. Mu lemmik Ulla Popkens oli kenasti alles ja kiusatusi pakkumas, samuti kohtu vastas väike pubi, kus iga kord ikka natuke istun ja inimesi vaatan.

Hea on taas olla Euroopas, Euroopa Liidu südames, ja aduda, et siin on tegelikult oluliselt vähem Euroopa Liitu, kui Eestis, näiteks. On äärmiselt sümpaatne, kuidas belglased oma identiteeti ja väärtusi ja olemist oskavad säilitada selles globaliseerumise ja euroopaliidustumise virr-varris.