Erialaliselt pidin ma selle asja kohta sõna sekka ütlema. Inimesena ma ei oleks tahtnud seda öelda. Erialaliselt on tegemist tõesti ühe masendava ja äbardliku avaliku kommunikatsiooniga, mis muutub seda painavamaks ja alandavamaks osapooltele, mida kauem see kestab. Sestap olen ka inimesena veendunud, et aus ja kiire avalikustamine oleks agoonia lõpetanud.
Inimesena aga olen kurb, sest mulle ta ka meeldis, selline natuke nohik ja väga tubli. ma muidugi pole kunagi olnud veendunud selles, et suurt sporti saab teha ilma toetavate aineteta. Tehnikat saab lihvida ja kõvasti tööd teha, seda saab inimene ise teha, kuid panused on kõrgeks aetud ja tegelikult käib võitlus selle eest, et kuidas seda inimest toetada. Ja millega? Keelatuga või lubatuga. Sestap, usun, et enamus eesti inimesi on sisimas teadnud, et ega need suured mängud ikka kõige ausamad ei ole. Me oleme harjunud pisipattudega ja väheke suurematega. Me anname andeks valetamise, sest sisimas ta pattusid aiamtes me juba ette oleme talle andeks andnud võimaliku vale. Sest meil on vaja kangelast. Meie ensetunde jaoks on vaja kangelast ja see tahtmine on kangem kui hukkamõist valetamise eest.
Ja nüüd kui meie aimdused on tulnud avalikuks, me ikkagi raiume kui rauda, et vale ei olegi nii paha. Eriti kui kangelane valetab…
Tegelikult on see ohtlik. Kuhu me oleme jõudnud? Kas ausus tõepoolest jääb alla meie usule kangelasse?
Loomulikult ma kirjutan siin Andrus Veerpalust. Ja mul on selle loo pärast kurb. Ja kurb sellepärast, et mu kangelane ümbritseb end valega. Ning ma ei saa kindel olla, et ka mu kangelase enda sõnad on lõppude lõpuks olnud ikkagi vale… Paha maiguga on see lugu…
Karuema Päevaraamat 
Posted by Aktuaalne ja mitteaktuaalne « Homo Homini Homo Est on aprill 10, 2011 at 1:11 p.l.
[…] Paha maiguga lugu (Karuema Päevaraamat) […]
Posted by catalina on aprill 10, 2011 at 8:49 e.l.
Minu meelest on Andrus Kivirähk Päevalehes selle teema väga hästi kokku võtnud. Rõhuga, et piir lubatu ja keelatu vahel on õhkõrn (ja muutub ajas). Tippsportlastest astmaatikud, salapärased über-tehnoloogilised ujumistrikood, alpimajad jnejne. Kust läheb piir? Seda enam, et ausalt tunnistati, et tõepoolest oli söödud Lubatud toidulisandeid mis mh suurendavat sellesamuse kasvuhormooni produktsiooni organismis ja samas kasvuhormooni ennast Süstida ei tohi…ma ei saa ka sellest loogikast aru. Ka kordusanalüüsi selline tulemuste vahe on ikkagi väga jabur.
Suusaliidu toimetamine selles loos on muidugi allapoole igasugust arvestust. Ka see, et suusataja pidi Eesti koondise MMi tegemisi arvestades mitu kuud omaenda lastele valetama (kuna teema oli õhus, siis küllap pere sellest vestles)…ma miskipärast ei taha uskuda, et AV ise päris omapäi selle variandi valis.
Posted by karuema on aprill 10, 2011 at 9:00 e.l.
ma arvan ka, et AV ise seda käitumise varianti ei valinud ning samuti ei valinud ta ise seda, mida talle organismis tugevdamiseks manustatakse. aga ma arvan, et kui olukorrad on juba selliseks kriitiliseks läinud, ja inimesed organisatsioonid tema ümber seda segadust suurendavad, siis AV asi on see selge sõnaga lõpetada, sest nagunii on sprodiga lõpetanud. AV kui positiivne suusakangelane sai selles olukorras võimaluse käituda kui kangelane ka negatiivsetes olukordades. Nii nagu Isometsa ja veel mõned suusakangelased Soomes seda tegid. Aga Andrus ei teinud seda…
Posted by catalina on aprill 10, 2011 at 9:30 e.l.
Mida tähendab “käituda kangelasena”? Muinasjuttude kangelased ja vägimehed paistavad tihti silma väga ebaratsionaalse käitumisega… 🙂
Mina usun küll, et tippsportlasele ei saa asju suhu või veeni toppida nii, et ta ei ise teaks, millega tegu (või vähemalt ta peaks teadma, tema vastutus on ju kõige suurem, tema jääb jama korral vahele). Kui – nagu praegu justkui teema on – ta tunnistab, et võttis mingit sodi, mis on lubatud ja mis annab põhmõh sama tulemuse, mis kunstliku aine süstimine, siis siin valetamist ei ole ja kaasus WADA vastu on õigustet (“WADA reeglid on segased, keelatagu siis kõik kasvuhormooni taset tõstvad ollused ära”). Nüüd on AV tiimi asi suuta see ära tõestada. See häda muidugi jääb, et Alaveri on ju peetud suureks suusaprofessoriks jne – kuidas saadi võtta lubatud aineid, mille tulemusel võib sportlane karmi süüdistuse kaela saada? miks kogu skeemi läbi ei mõeldud?
KUI asi on nii, et süstiti/võeti midagi keelatut, siis jah, oleks kangelaslik (?) see üles tunnistada. Samas, kas mainekujunduslikult kõige arukam? Praegu jääb – hoolimata kõigi edasikaebamiste tulemustest – fännidele ikkagi võimalus väita, et kogu tuvastamise protseduuristik just sellesama hormooni osas on kahtlane, AV pole teadlikult miskit valesti teinud. Ja vastupidi, need, kes arvavad, et küllap kogu 20 a on midagi imelikku toimunud meie suusatajatega, jäävad ikka nii arvama (sõltumata protesssimise tulemusest ja eks oleks jäänud ka siis, kui praegust kaasust poleks). Kui on puhtisiklik ülestunnistus, siis seda positiivse tõlgendamise võimalust enam üldse ei ole.
AV enda jaoks oleks loomulikult kergem ja mõistlikum olnud ära rääkida asi Peale A-proovi selgumist, kui teada oli, et info on lekkinud (ja lekitati see väga kiiresti). Shmiguni juhtum ju ees olemas – siis oleks saanud selja kindlamalt sirgu ajada ja väita, et ootame B-proovi ja seletada, mis põhjustel kõik see va eri isovormide suhe võis olla just selline. Mõjunud oleks see selgelt paremini, nii rahvale kui AV enda närvidele.
Nagu Marion Jonesi juhtumi korral – jah, normist kõrgem näit on paha asi, aga reaalne üleüldine moraalne (ja vahel ka legaalne) hukkamõist kaasneb sellega, kui on Teadlikult reeglite vastu toimitud JA seda eitatakse.
Posted by Sille on aprill 10, 2011 at 6:26 e.l.
Kurb ja paha lugu tõesti. Mis mind aga eriti pahaseks teeb on see vassimine. Ja tegelikult spordiringkonnad teadsid seda juba ammu. See valetamine käis vaid tavainimeste jaoks.
Posted by Tiia on aprill 10, 2011 at 4:06 e.l.
Mäletad Myllylä lugu. Samamoodi varises kokku Soome silma all kokku mees, kelle kõva tööd me olime näinud telekas, temast tehtud saadet, kus ta soos suusakeppidega, higipull otsaees harjutas. Ta oli samasugune rahvuskangelane nagu Veerpalu Eestis. Samamoodi raiuti, et kõva töö ja kuidas te ikka võite nii mõelda…Ja kuidas läks…
Ei ole enam puhast soprti, pole ammu olnud. Viimati ehk joosti mammutite eest ära. Nüüd on lihtsalt küsimus selles, kes ainete kasutamises kinni ei jää ja kes oskab teiste ainetega seda peita.
Tegelikult võiks sporti nimetada ka keemikute olümpiavõistlusteks. Või spordiarstide, treenerite.
Praegu antakse isegi noortele jäähokimängijatele esimestel treeningutel kätte paber nimekirjaga, mida on lubatud ja mida mitte kasutada ning kui kiiresti need organismist kaovad… Mis me siin siis suurtest tegijatest räägime.
Mul on kahju eestlaste roosaprillilisuse ees. Ja need ketid ja FB toetus lk ajavad suisa naerma.
Ma oleks oodanud, et Veerpalu oleks tunnistanud, et kõik ootavad temalt tulemusi, justnimelt see pinge ja teatud mõttes kohustus kogu Eesti ees ajas teda kasutama kasvuhormoone.
Ta oleks jäänud ennedopingu aega kangelaseks, aga nüüd… Kurb.
Posted by üks teine AV on aprill 11, 2011 at 8:27 e.l.
Ei ole enam puhast soprti, pole ammu olnud. Viimati ehk joosti mammutite eest ära.
Ei või selleski kindel olla. Äkki olid muistsed jahimehed tarbinud vastupidavuse suurendamiseks kärbseseent. Täiesti võimalik!
Posted by Kairi on aprill 9, 2011 at 10:23 p.l.
On tõesti paha maiguga. Kahjuks ei näinud Sinu kommentaari teles (mu ema rääkis, et rääkisid olukorrast). Paneb tõesti imestama kuidas inimesed eetikast ja moraalist üldse lugu ei pea. Kommunikatsiooni profesionaal või mitte, iga inimese südametunnistus peaks ju piisavalt valjult kõlama, et teada, et valega ei jõua mitte kuhugi. Tunnista oma viga ja säilita mingigi sümpaatsus. Või siis mitte, ja tulemus on olemas – kõigil paha maik suus. Nõme värk!