Vaatasin ja lugesin täna neid jutte Matvere ja Tätte maailmareisile minemisest ja pisar tuli silma. Ja mu omavanaisa tuli meelde. Just need vanaisa poolt vanaemale merelt kirjutatud kirjad, mida sel suvel esimest korda lugesin… Eesti mehi on ikka merele saadetud – olgu siis niisama seiklema, vöi tööle, vöi maid avastama. See ongi Eesti mehe eripära, et vahepeal peab kodust ära käima ja naised nutma/igatsema jätma.
Meile, maalejääjatele on selles mereleminekus hunnitu hulk romantikat ja idealiseerimist. Eriti kui jutt on ümbermaailma reisist, kuid tegelikult seal kesk merd oma paati raamituna loodusega tött vahtides on see köike muud kui romantiline. Lisaks koduigatsus. Mu vanaisa kirjades vanaemale oli vast seda köige rohkem. Ja siis kurbust lähedastest lahusolemise pärast ja muret. “Kuidas te seal ikka…Loodan, et saab parem… Tulen juba varsti koju käima, vaid möned nädalad veel…” on need lausekatked millega mu vanaisa oma noort naist lohutas. Lisaks hulgi kahtlusi ja köhklusi, et kas teda ikka oodatakse, kas kodused suhted ikka kestavad lahusolekut…
See on olnud rannarahva elu. Palju tulemisi, minemisi ja muret rohkem kui ehk möistlik oleks. Mu vanaisa elas üle ka laevahuku, kust meeskonnast ainsana pääses. Tasuks tösine südamehaigus, mis ta löpuks haudagi viis. Kuid ilusam pool olid need jutud kaugetest maadest ja teistmoodi inimestest. Ma ei mäleta enam, kas seda rääkis mulle vanaisa – töenäoliselt ei, sest olin siis liiga laps veel, kui tema mulle jutustas. Eks hiljem vanaema neid juttusid rääkis, et Peterburis olla prostituudi sadamakai ääres laevu oodanud, jalad harkis ja hargivahe igaühel eri värvi, et siis maale tulevad mehed saaks juba aegsasti endale sobiva välja valida …
Juttu oli ka sellest et vanaisal olla esimese ilmasöja ajal Inglismaal pere tekkinud – keegi kirikuöpetaja tütar olla lapse saanud mu vanaisaga. Aga see teema oli tabu ja sellest tegelikult ei räägitud. Aga midagi seal oli, sest mu vanaisa pildialbumis on pilt, kus vanaisa oli täis kaptenimundris ja pool pilti oli ära löigatud. Aastast 1919. Vene keeles taha kirjutatud pühendus ja tervitused kaugetelt maadelt… Ja miks see elu seal pooleli jäi ja miks vanaisa taas koju tuli ja mu vanaemaga abiellus? Hulk vastamata küsimusi ja töenäoliselt nii need lood vaid legendideks jäävadki, sest pole enam kelleltki küsida.
Selge on vaid see, et meremehe elu on hoopis miskit muud, kui meie, maalejääjad siin mötleme. Selles on palju rohkem valu, kui me aimata oskame ja palju rohkem muret ja igatsust, kui esmapilgul romantiliselt laeva mereleminekut jälgides tundub…
Vastupidamist teile, Nordeal ümber maailma üritavad mehed!
Karuema Päevaraamat 
Posted by Maire on oktoober 3, 2010 at 4:41 e.l.
Nii armas oli seda postitust lugeda, nii palju tuttavlikke mõtteid, mälestusi ja emotsioone. Nordea ärasaatmine oli tõesti väga südantliigutav, kõigele lisaks veel imeilus ilm, mis pani purjekate vahel peegelsileda vee sillerdama. Romantikast eile tõesti puudu ei jäänud, aga lähedaste nägudelt peegeldus mure. Ise ei kujutaks ettegi, et mõni endale väga lähedane pereliige nii kauaks merede ja ookeanide meelevalda läheks. Mu oma kaksikõde Ülle on küll praegu sealsamas Nordeal esimest etappi kaasa sõitmas, aga ilm on tõeliselt tuulevaikne, nii et esialgu muretsema ei pea. Eile hilisõhtul olevat nad sõitnud küll ühe purjega, aga tuul oli vaid 2 m/s, nii et sõitsid ikka mootori toel. Tore on kaasa elada sellele napilegi infole, mis Nordealt praegu tuleb – et Jaan praadis õhtul kõigile lesta ja et Riisalu ajas lorajuttu ja et mõned mehed olid nii väsinud, et läksid varakult koikusse ära. Eesti rahvas elab kaasa, sest nendes laulumeestes on midagi meile nii omast ja kodust, selline lihtsus ja siirus, mille sarnased paljud meist vast tahaksid olla kui vaid oskaks ja julgeks.
Ülle kirjutab oma reisijutte GoMaailma blogis niipea kui korralikku netti saab, pardakompuutriga pidi olema liiga aeglane. Algus on juba ka tehtud:
http://blog.gomaailm.ee/nordeaga-gotlandile-eellugu