Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Tegelikult on asi seiklusest kaugel. Tavaline loll rutiin, mida köik konverentsil käijad kogevad. Ajad hommikul oma eelmise päeva öllest haige pea padjalt püsti, lohistad kere järele. Viskad natuke vett näkku, vb olla ka ihu ja hammaste peale. Ja komberdad hommikusöögile. Önn on see, kui hotell pakub head hommikusööki. Minu The Roundhouse hotelli hommikusöök on röve. Kui mitte öeda midagi veelgi rövedamat. Kohv oli suht joodav, kusjuures – üllatusena. Näksisin siiski veidi ja seadsin sammud konverentsi paika. Vanad ja tuttavad näod, möned uued ka. Üle 80 inimese kenasti kompaktselt koos, ettekanded üllatavalt kobedad (vaata mu säutse ka). KÖik nagu peab ja natuke rohkem ka. Millegipärast väikesed konverentsid kipuvad olema mönusamad ja sisukamad kui suured…

Huvitav oli vaadata seda erinevust, mis endise nöukogude liidu elanikke läänemaailma elanikest eristab – kolleegid Venemaalt olid kohale tulnud – enne pole nagu seda möelnud vöi tähele pannud… Endise tööliste ja talupoegade riigi inimesed on väga räsitud ja näevad halvad välja – mitte riiete pärast, aga olemise pärast. Ja tunnevad end ebakindlalt, kohmakalt. Ei oska esieneda ega julge omi mötteid avaldada. On ikka olnud ajad, ja mis selle jooksul köik inimestega tehtud on… Tea kas ma ka sellisena teistele paistan?

Päev täis intensiivset vöörkeelest aru saamist ja interaktsiooni. Pealelöunaks vöttis v’äsimus vöimust. Eks siin oli oma osa ka sellel, et öösel oli suht raske keskenduda magamisele. Palavus epärast pidi olema aken lahti, aga sealt tuli terve öö igasugu hääli – alates lollakatest lauludest kuni kelmikate höigeteni välja. Samuti linnaliikluse hääled ei tahtnud vaibuda – ikkagi UK ja ööelu selle vääriline. Voodi muidkes oli ka ütlemata vilets. Kiviaia peal oleks vist ka mugavam magada – sealt ei turrita vedrud sulle külgmiste ribide vahele kohe kindlasti mitte.

Lahkusingi siis natuke enne löppvaatust, sest enam ei jaksand. Väike uinak oma viletsas sängis andis natuke värskust, nii et läksin ja lubasin endale 1 pindi Forsesteri ölut ja natue süüa. Naised muidugi pinti ei telli, see on nagu etiketi rikkumine, aga mul kama kaks. Oma söögile suutsin ka friikartulite asemel salati juurde kaubelda. Ja polndki nii hull see sööming täna, 4 naela eest täitsa hea amps. Muidugi sel hetkel, kui päike äkki pilve taha kadus, alustas sööjate-joojate löbustamist ka kohalik Elvis ja see oli kole. Aga meie hotelli vallutanud penskarite hord nautis täiega. Mis siis ikka, peaasi, et kellelelgi meeldib…

Siis tegin veel natuke plaane, et mida homse pealelöunaga peale hakata – kas minna mömmikute muuseumi vöi okenaariumi. Mömmideni on tund söitmist ja see vist jääb ära. Seega kalad, kui jaksu on…

Nyyd aga tuttu, sest homme on minu presentatsiooni päev…