Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Kell löi löunatundi Tallinna raekoja tornis ja mina pääsesin lennujaama turvakontrollist kenasti läbi. Jöudsin juba ennast kiruda, et kogu oma kola käsipagasiga kaasa vedasin – oleks ikka ju vöinud palavaga vähe riskida ja loota et Finnairi pagasiteenindus NYYD töötab. Mis oleks viga vaid pisike läptop näpus uues Tallinna lennujaamas ringi kulgeda… Seda enam, et Soome lennukile pääsemiseks peab ikka mööda treppe üles-alla koperdama. Millegipärast ei taheta neid somme sinna moodsate torude otsa oma lennukitega Tallinnas lasta…

Aga juhtusin oma hädise olekuga (lisaks tuntavale ülekaalule ka kepp kaunistuseks) sinna treppidele turnima juhuslikult koos ühe härrasmehega, muidugi välismaisega – ära sa looda, et möni eesti mees sulle kohvrit tassima appi tuleb – ja sain kenasti lennukisse.

Lennuk oli ka kena, see uuem, kus turvavööd ka vastavalt maailmas levinud ülekaaluliste inimeste hulga suurenemisele väheke pikemad on tehtud. Ei pidanudki väga punnitama, et end turvaliselt lennuks valmis seada ja pikenduse palumiseks polnd üldse vajadust – te ikka teate, et kui te ei mahu parameetritesse, siis sellegipoolest teid lennuönnetuse puhul välja kukkuda ei lasta. Teile lihtsalt antakse jupp juurde. Sama nali muideks rasedatega…

Helsingisse olin endale ratastooli vastu tellinud – noh mugavuse pärast ja tervise pärast ka muidugi. Ja jummala öieti tegin – soomlased va kavalpead on vahepeal oma lennujaama poole suuremaks ehitanud – vist see sama masu ajal infrastruktuuri investeerimise jutt, mis ka Helsingi-Jyväskylä vahelisel maanteel tunda annab. Sönaga – Londoni lend läks sealt köige uuema väga suurte lennukite terminali köige tagumisest otsast, Enne seda oleks saanud veel Spas ka aega parajaks teha. Aga see jäi seekord mötteks – aeg oli köik kulunud ühest lennujaama otsast teise kulgemiseks ja kohe kui kohale saabusin, hakkaski lennukisse minek peale. Mina sain äriklassiga peale – vat Finnair ikks oskab lombakatest lugu pidada. Mis sest et istekoht oli turistiklassi köige tagumises pingis. Ikka mugav on niimoodi väikese privileegiga reisida. Muideks, Finnair annab ikka veel ka süüa, nii et ma töesti ei tea, kui kaua nad jaksavad. Aga teenindus on neil kena, lennukid puhtad ja uued ja klientidega eriti ei koonerdata…

2 tundi ja 40 minutit, enne Inglismaad natuke turbulentsi ja kohal me olimegi.Ratastooliga oldi mul vastas jälle – noh vörreldes eelmise Inglismaa reisiga on Heathrow oma abivajavate reisijate teenindust arendanud… Mitte paremaks, pean tunnistama. Tuletas natuke seda nalja meelde, mida paar aastat tagasi Venemaal kogesin. Väike iroonia oli ka sellest, et minu Londoni esimese ratastooli juht oli venelane. On sinna linna ikka neid karvaseid ja sulelisi kokku kogunenud. Esimesed pool tundi valge nahaga ja puhtatöulist inglimanii ei kohanudki…

Haigete ja önnetute kogunemispunktis laaditi mind teise ratastooli ja sellega söidutati mind hädaabi bussi peale, mis viis mind otsejoones kaugsöidubusside terminali. Ses möttes aus teenindus, et mitte ei visata pagasi kättesaamise ruumist sind enam tänavale, aga hoolitsetakse selle eest, et ikka kass bussi vöi rongijaama välja jöuad.

Bournemouthi bussibi oli varutud aega ja lubasin endale ühe late kohvi ja muffini. Kaaslaseks lauda tuli üks kohalik vanaproua, kes juhtumis ka Bournemouthi reisis – hiljem trehvasime ka bussis – tema oli kolm kuud tagasi oma mehe matnud ja seejärel läinud Austraaliasse seiklema. Ja täna siis naases. Oli röömus ja roosa ja bussis hakkas koha söbrantsidele helistama, et tema nüüd tagasi ja millal kohtume ja teed joome…

Kaks tundi bussis kulus kiiresti – ikka huvitav oli vaadata küll kuidas köik autod muudkui paremalt mööda söidavad – ma arvan, et eestlased saaks oma sisseharjunud liikluskultuuriga Inglismaal väga hästi hakkama – polegi muud vaja, kui aja oma reeglite rikkumise rida edasi ja tegelikult oled siinmail hoopiski öige ja korralik liikleja. Nii et igas asjad vöib tegelikult potentsiaali leida. Ka rikkumistes.

Kohale jöudes lubasin endale taksot – 4 naela tuli hinnaks – tegelt väike linna see Bournemouth ja olingi hotellis. Ja siin siis hakkas jama – mu krediitkaart ei töötand – nii odavad hotellid tavaliselt küsivad ettemaksu ja kuna olin eile oma krediitkaardile raha kandnud, siis tänaseks ei olnud see sinna veel jöudnud – Soome tempod teadagi. Sestap oli korraks isegi olukord, et peab vist tänaval ööbima. see oleks olnud muidugi paha, sest taksojuht teadis rääkida, et praegu on ilm ikka selline suve ja talve vahepealne. Et öösel läheb ikka nii külmaks, nagu talvel ja päeval ainult on NATUKENE suve moodi, no nii +21 kraadi. Ma ei hakanud teda muidugi lohutama, et meil Pöhjalas on see normaalne suvine temperatuur. Hoopiski kekutasin, et oh meil on ikka pluss 28 ja rohkemgi juba… Saab ka korra vähemalt eesti ilmaga kiidelda.

Hotellimakse probleem aga lahenes ootamatult – olin hotelli broneerinud ülikooli krediitkaardiga ja sellelt vöetud deposiit organiseeriti siis sujuvalt makseks. pean muidugi nüüd Kebat (meie finantspäälik) hoiatama. Aga teisalt on see isegi mugavam lahendus, sest ei pea vahepeal oma raha välja käima, sest nagunii oleks löpuks see summa osakonna rahakotist välja läinud. Mure vaid, et kas mul nüüd järgnevateks päevadeks ikka on väike seib taskus… Natuke sularaha on, ehk saab hakkama, ja ehk see ülekanne ka löpuks teostub…

Hotell on üsna samasugune kui kogu vana hea Inglismaa – kulunud, väheke haisev, kasutatud… Mötlesin, et vaatamata kriitilisele rahalisele seisule, luban endale siiski ühe ölle. Önneks sain hotelli pubisse ikka sisse – Saksa ja Hispaania ju jagasid seda palli seal telekas ja kus siis veel köik seda vaatamas on, kui mitte Inglismaal. Naljakas siin hotellis on muidugi see, et hotell on TÄIS vanureid – 70-80 aastaseid. No mida nad ometi köik siit otsivad, vöi mida nad siin teevad? Sellele täna vastust ei leidnud.

Loodan, ikka nüüd iga päev natuke reisikirja kirjutada, ehk saab ka selles vanakeste asjus selgust. Kui muidugi arvuti laadimine önnestub. Vötsin küll mingi adaptori vahejubina kaasa, kuid siin ei saa küll millegi toimimises kindel olla. Nii et kui postitusted jälle ära jäävad, siis on juhe seinast lihtsalt väljas 🙂