Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Hakkasin vahepeal juba reisikirja kirjutama, viimasest Euroopa tuurist, aga siis tulid uued pöörded peale ja jutt jäi katki.

Kopin siia nüüd selle jutu alguse, mis sai Vikingi laeva peal nädalapäevad tagasi kirja pandud:

Reisikirjad on popid. Lausa nii popid, et isegi poliitikud on hakanud neid kirjutama – pean siin silmas Savisaare kangelaslikku matka Euroopa südamest Eestisse. Suur asi töesti ükskord ka maadmööda reisida, kui kogu aeg äriklassis ja lennukiga ja mugavate masinatega kluged. Tavalise inimese jaoks on üks väike maadmööda matk kökimöki ära teha, sest see on tavapärane elamiseviis, kui elad ääremaal ja kui sa pole rikas ega kuulus.

Mina olen viimased kolm nädalat elanud söna otseses möttes nigu mustlase hobene. Mu “oravakene” on olnud mu magamistuba, riidekapp ja elutuba. Kohver on permanentselt pakitud ja oma padi ja tekk regulaarses kasutuses auto tagapingil oma hetke ootamas. Jah tösi, olen Belgias saanud ka normaalset öömaja nautida, sest vahepeal tahaks ikka voodis end välja sirutada – iga ka juba selline, ning dushi all käia. “Oravakese”, kuigi on tegemist eriliselt vinge autoga, Skodaga nimelt, dushiruumi veel ei ole…

Ohtuks jöudsin Kopenhagenisse, Maailma Väikseimasse Hotelli ☺
———–

Leidsin selle hotelli interentist. Tutvustavad pildid olid helged – moodne maja… Ja hotelli omanik Rie tundus väikese taustauuringu järel piisavalt hullumeelne, ehk siis boheemlane, et ma tahtsin seda köike näha… Vallasema, kes peab hotelli ja on ka kirjastaja – andnud välja raamatu vanast transvestiidist, ning on köigele lisaks veel ajakirjanik ja mahetoitumise propageerija… Midagi väga taanlaslikku kumas ridade vahelt. Mul on Taaniga omad suhted. Olen sealt saanud värskelt tööpakkumise ja seetöttu tahtsin natuke seda maad vaadata -kogeda. Mul on Roskildes ka häid söpru -ametikaaslasi – ja nad on köik piisavalt sümpaatselt boheemlased… Et kui kunagi kirjutaksin raamatu Taanist, siis oleks see üks suur ja pöhjalik ülevaade hipindusest ja selle elujöust tänapäeva akadeemilises Taanis. Mu tuttav professor Taanis elab nimelt kommuunis. Ja üldse, enamus vist elavad seal Taanis kommuunis, kes vähegi akadeemilised vöi intellektuaalid on. Muidugi on Taanis ka korralik akadeemiline äriöpetus, aga sellesse maailma minu tutvused ei ulatu. Ja Taani tööpakkumine jääb vist ka praegu körvale, sest hoopis uued tuuled on vahepeal puhuma hakanud. Aga sellest köigest siis hiljem. Praegu on reisikirja kirjutamise aeg.

———————–

Hommikul Rie juures mahehommikusööki nautinud, pakkisin oma seitse asja ja jätkasin teekonda. Tegin väikese peatuse Roskildes ja ajasin natuke tööasju ka…

Pealelöunal toksisin GPS-Tommile aadressiks Hamburgi külje all oleva väikelinna Ahrensburgi. Seal ootasid mind öömajale söbrad – Cornelia ja Richard.

Väheke aega olin söitnud ja tekkis väike mure, et kas Tom mind ikka öigesse suunda juhatab, sest viidad hakkasid näitama sadamat – minul aga oli silda vaja. Ei plaaninud laevareisi. Meenus pojakese nöuanne vahesihtkohtade kohta. Vaatasin siis kaardilt ja tösi see oligi – Tompoiss oli mind ikka kiiresti ja otse kohale juhatamas, aga mina va kavalpea, tahtsin ikka maadmööda veereda. Korrektuurid GPS-is tekitasid väikesed tagasipöörded ja seiklused Taanimaal. Aga ilm oli ilus ja kevadine ja polnd ju ka ajaliselt kuskile kiiret. Auto oli nagunii, alates Roskildest, vänget sönnikuhaisu täis. Nii et vahet polnud. Märk sellest, et on kevad ja pöllumajandus EU-s ikkagi elab, oli kosutav.

Muideks Saksamaa haises ka sönniku järgi. Kokku tuli sönnikuhaisust trippi täpselt kaks päeva.

Taanis muidugi lubasin ka väikese päikeseterrassi kohvi Roskilde kesklinnas, ja pisikese observation-shopingu puht juhuslikult ette sattunud tüsedate poes sealsamas kohviku körval. Oleks ostnud küll, aga olin otsustanud olla kokkuhoidlik. Nii et – suur piimakohv ja tagasi ratastele…

———————-

Cornelia juures oli nagu alati. Corneliat ennast polnudki, aga ta oli köik valmis sättinud. Richard pakkus teed ja vöileba ja nende koduaia jänesed jooksid akna taga edasi-tagasi.

Hommikul sama lugu – ikka edasi ja tagasi ja siis jälle edasi. Ma arvan, et need majade vahel silkavad küülikud (vöi on need siiski jänesed?) saavad varsti suureks probleemiks, ökoloogiliseks probleemiks Saksamaale. Sest neid on seal nii palju, ja neid sigineb muudkui juurde.

———————————

Kaheksa tundi läheb selleks, et Hamburgi külje alt Genti Belgiasse jöuda. Ühe kohvi ja vetsupausiga. Hollandis muidugi seiklesin ka natuke. Hollandlased suudavad köik normaalsed inimesed segi ajada (siin nüüd ridade vahel vihje mu hollandlasest kolleegile ka…) Segi läks ka mu GPS-Tom. Liiga palju ja liiga keerulised  uued värskelt valminud liiklussölmed on asja nimi. Kannatlikkus ja järjekindlus viis löpuks öigele teeotsale Belgia suunda….

Nagu olin ka e-kirjas lubanud, jöudsin umbes täpselt kaheksa paiku oma järgmisesse öömajasse Sparrow Nest’i. Omanik Linda tervitas mind ja oli murelik, sest pidin oma viletsate jalgadega ronima kolmandale korrusele. Aga paiga eelis oli see, et see asus täpselt nurga taga Artevelde kooli uuest kampusest, minu järgnevate päevade action paigast. Seega – ei miskit – läbimöeldult seljakotti vajalikud riided ja ronima. Önne oli ka – leidsin teise nurga taga ka koha autole parkimiseks – mis muideks on suht haruldane asi Belgias, kus köik kohad on nii paksult autosid ja inimesi täis… Süüa ei leidnudki. Vöi ehk ei jaksanud minna otsima. Söin natuke Rootsist ostetud leiba ja kodust kaasa haaratud tuunikala konservi ja vajusin Okasroosikese unne. Sest järgmisel päeval kell 10 pidin olema virk ja ergas, et tudengitele tarkust pähe toppima hakata…

————————————-

jätkub…