Olen jälle pikalt vakka olnud, pole siia blogisse midagi kribanud… Aeg ajalt tundub mulle endale ka, et mul on liiga palju blogisid. Nimelt mu lapsed väidavad seda. Kuid siis jälle ühel hetkel avastan, et kuidagi ei saa vähema hulga blogidega, sest oluline on oma mötted süstematiseerida. Kui nad köik ühes blogis koos oleks, oleks nagu üks puder ja kapsad… Mo meelest peab kord olema, natuke.
Aga jah selle kirjutamisega – vahel kohe läheb sulg rooste (arvutiklahvid siis) ja mitte miskit ei sünni.
Eile ostsin Merit Raju raamatu Hingele pai!. Algul mötlesin seda kingituseks ühele inimesele, kuid siis hakkasin ise sirvima ja see raamat neelas mu. Otsustasin raamatu endale jätta, sest tundsin et tahan seda lugeda veel ja veel. Piltlikult öeldes – sain selle pai mida ma vajasin ja nüüdsest hoian raamatut kotis, et teda vahepeal taas sirvida – ja jälle endale pai teha.
Mida siis eile sealt välja noppisin – selle, et kui meil on kogu aeg palju asju teha, on HEA, sest see on märk, et me oleme olemas! Ning, et kirjutada (luua) tuleb iga päev, ka siis kui inspiratsiooni pole…
Arvan, et seda viimast mötet hakkan eriti tösiselt vötma, alates tänasest. Ja see esimene möte annab mötte meie igapäevastele sebimistele, kas pole kummaline, et oma elust aru saamiseks pead ühe lihtsa lause lugema…
Karuema Päevaraamat 
Posted by daki on mai 5, 2010 at 4:51 e.l.
Mul oli selle raamatuga sama lugu: ostsin kingituseks sõbrannale, aga kui lugema hakkasin, siis see neelas mu. Ometi kinkisin edasi, sest arvasin, et sõbrannal võib ka pai vaja minna. Endale muretsen uue eksemplari:)