Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Mönda ajab nutma, mönda naerma… Mind ajab kirjutama! Kui on olukorrad, mis kuidagi möistuse piiridersse ei mahu. Nimelt, olen üle hulga aja aeglase Soome laevaga Tallinna pool seilamas. Balti Printsessiga. Ja jala, ilma autota. Ei mäleta enam, millal ma viimati sedasi reisisin. Aga naljakas on. Inimesed oleks kui puurist lahti lastud. Siiberdavad siia – sinna, siia sinna. Nagu ussid oleksid pepus – mitte kuidagi ja mitte kuskil ei suuda paigal püsida. See fenomen aga omakorda tekitab töelise kaose, sest laev on umbselt täis. Nädalavahetuse värk ja nagu üks juhuslik vestluspartner sadamas laevale pääsu oodates mulle pajatas: “nyt on lama ja ulkomaille enäm en pääse. nyt on vaan tallinnan matkat…” Peab mainima, et sellises loma tilannes on soomlased väga suhtlemisaltid. ja jutukad. pole jälgegi pöhjamaisest tasasusest. laeval on aga töeline kriis, sest köik söögikohad on ülerahvastatud. buffee restorani ei maksa üldse nuuskima minna, kui ette pole tellitud. siin minu körval olevas puhvetis sai kartulipudru esimese poole tunni jooksul otsa. önneks taipasin üsna kohe endale väheke süüa haarata – jöudsin enne masside laekumist köhu täis süüa. aga ilma naljata – nälg on öhus. söögi järjekorras olin aga tunnistajaks olukorrale, kus mingi soome vanamees eestlasest kassiiri retsis. 1.90 euro pärast. vanamees oli tellinud pitsa tüki – 4.90 eurot ja vötnud mullidega mineraalvee 1.90 ja oli nöus maksma vaid pitsa eest, kuna”soomes pidada alati vee ilma rahata toidu juurde saama!” Mina siis vanamehe selja taga üritasin olukorda pehmendada, ja ütlesin jummala “puhtas” soome keeles, et “maassa maan tavalla, oleme ju eesti vabariigi laevas!” mille peale vanamees veelgi vihasemaks läks ja urises: “Te olete meie alam sort, mis te möliste, kuradi eestlased…” vat sillalailla. Esimest korda sain rassistlikku alandada püüdvat väljaütlemist kuulda. Nooruke kassiir oli ka suht ähmi täis, sest ega tema saa vanamehele siis vett ilma rahata anda, kui sellele on hind antud ja see on müügiks. Ma siis ütlesin vanamehe, et mis sa siis ronid siia laeva, kui vee ostmiseks raha pole,istu kodus ja süga mune ning ära roina Eesti odava alkoholi järele!” Selle peale vana ainult nohises. Siis vähekese aja pärast tulid minu lauda istuma kaks soomlast, abielupaar, kes suurest shokist tahtsid jooma hakata. Nimelt olid nad tulnud röömsaste kruiisile ja esimene asi, mida nad oma kajutis nägid, oli koristamata tuba ja täissitutud (söna otseses möttes) tualetruum… No ennekuulmatu lugu küll. Ja koristajaid ei kuskil. Olevat siis mees ise oma kajuti koristanud ja vetsu puhtaks teinud… Selline on siis masu aegse Tallinki tase… Ajab jooma töesti. Aga laev on täis, hoolimata sellest, et vee eest peab maksma ja peldikud on kasimata… ja inimesed muudkui voorivad edasi ja tagasi ja vastupidi. Ja on tunne, et täna siin ja sel hetkel puudub sellel köigel absoluutselt igasugune möte. Tallinnani on veel poolteist tundi… Kuidagi harjumatu on autota reisida – aga hea, et see mulle siiski meelde tuli. Saan nüüd endalegi ühe siidri lubada, sest järjekord mu körval kohvikus on äkki kadunud – karaoke programm algas just… naised muutuvad järjest plinkivamaks ja mehed järjest vaaruvamaks… teenindajad vötavad seda kui päevast päeva korduvat paratamatust ja see on nende nägudest liiga selgesti näha.