Lobisesin täna väheke oma kunagise klassiöega. Näoraamatus. Ta alles tuli sinna. Meie klassist on praegu minuga kokku vaid viis inimest Näoraamatus (kusjuures mu kogu söpruskond seal on üle 500). Muidugi, ega köik ei peagi seal olema ja passima, kuid siiski. Hoiakute ja ajaga kaasaskäimise küsimus… Omal ajal olime koolis väga eesrindlikud. Igast uuest ja huvitavast asjast sai kinni hakatud ja kaasa mindud ja eestvedajaks oldud jne. Ja nüüd?
Nüüd istume oma argipäeva rutiinides, vaaritame perele süüa, muretseme, teenime raha, hoolitseme, valutame südant, vötame vastutusi ja siis ägame oma koorma all. Juuksed on läinud halliks, turjale on tekkinud kühm suurest teiste murede kandmise koormast, näkku on siginenud esimesed kortsud ja hinges valitseb nukrus. Unistused on enamikul täitumata ja püüame veel päästa mis päästa annab, panustades oma järeltulijate unistustesse.
Eesriie on langenud, jäänud on vaid etenduse afterparty.
Ma ei tea, kas see on meie pölvkonna häda, vöi see pöhjus, et elan Eestist eemal, kuid mulle tundub, et minu pölvkond on kuidagi takerdunud ja kannatab oma mineviku, öndsa Nöuka aegse kasvatuse ja koolituse all. Me ei julge ennast avada ega väljendada. Ei julge öelda avalikult oma arvamust ega söna vötta. Kui siis vaid salaja ja valenimede all kuskil kommentaariumis. Meie sotsiaalne aktiivsus on olematu, meie söna jääb asjaajamise tasandile. Ja kas meil ongi üldse midagi öelda, äkki meil on lisaks vaikimisele ka tühjus peas? Me oleme nii rutiinidesse kinni jäänud ja igapäevamuredest lämmatatud? Vaikselt uutele pölvkondadele positsioone loovutav mass, minevikuvarjudest saadetud nostalgiaklubi? Ennast juba ette maha matnud oma aja ära elanud kibestunud kogukond? Äraaetud tööhobused, kes kuuluvad mahalaskmisele?
Miks nii, ja millest nii?
Karuema Päevaraamat 
Posted by Mari Kerge on veebruar 13, 2013 at 6:46 e.l.
Üle tüki aja sattusin siia lugema ja kaasa elama… paistab, et seekord lausa kommenteerima.
Sa tahad siis, et inimesed oma nimega kommenteeriks… See pole üldse mugav ega turvaline, sest ikka on neid, kes ründavad, kui see enda arusaamaga kokku ei lähe. Ja mittekommenteerimine pole minu meelest sama, mis tühi või lämmatatud olemine. Siseelu see ju ei hävita, inimesed elavad lihtsalt põranda all. Ma arvan, et väiksemates ringides, kus see arvamus on “tavaline”, võivad ka need muidu vaiksemad inimesed sõna võtta. Eestlaste sallivus, erisuse talumise võime ilmselt pole see, mis vanades demokraatiates, aga selle erisuse võime talumise töö jätaks mina parema meelega tõesti noortele.
Mina parem naudin rutiini, vaikust ja rahu.
Kõike kaunist Sulle ka!