No vahel lähevad asjad ikka huvitavaks. Eile öhtul tuli töötajate maililisti teade, et 18. märts tuleb ülikooli töötajate streik – uued kokkulepped töö ja haiguse ja muudes asjades ülikooli töötajate elus ja tegemistes olevat viletsamad kui varasemad ja rahvas sellega muidugi rahul ei ole. Sestap – söjakas üleskutse streigile.
Täna hommikul tuli aga teade, et öösel olla siiski sobilik kokkulepe saavutatud ja 18ndaks plaanitud vaba päev jääb olemata. Minul muidugi kole kahju, sest oleks elus kasvöi korra tahtnud streikida. Eestis oli/on ülikoolis elu ikka sadades kordades komplitseeritum kui Soomes, aga mitte keegi ei ole siiani plaaninud streiki ja vaevalt et kunagi plaanibki. Eestlane, va hull tööloom, kannatab köike – nöökimist palgaga, viletsaid töötingimusi, pikki arstijärjekordi… Sestap, olekski olnud huvitav kasvöi korra elus moevooluga kaasa minna ja natuke streikida.
Ärajäänud streigi auks lauldi siis täna meie kohvihoones internatisonaali ja teisi patriootilisi laule. Niisama nalja pärast.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Larko on märts 12, 2010 at 5:31 p.l.
Sai kord elus SAK välja kuulutatud kahetunnisele üldstreigile osaletud. Peale piketimiitingu polnud suurt vahet pisut veninud vedelavõitu lõunatunniga 😛
Posted by Jaanika on märts 11, 2010 at 9:31 p.l.
Meil UTAs oli ka streigiga ühinemine plaanis ja mul oli kole kahju juba ette ära, et ma praegu Tamperest ära ja steikida ei saa. Ootame siis tulevasi võimalusi 🙂
Posted by Maire on märts 10, 2010 at 4:52 p.l.
Eestis inimesed kardavad ja pole harjunud oma õiguste eest seisma. Tegime kursusega äsja TÜ sots.teaduskonnale pöördumise, kuna AÜ tudengite tunniplaan on pandud lõviosas tööpäevadele ja ühe päeva kaupa, nii et me ei saa enam töö kõrvalt korralikult koolis käia ja kui käime, siis läheb see hirmkalliks maksma. Paar inimest ei julgenudki pöördumisele alla kirjutada ja osad on end juba mõnelt ainelt maha võtnud, plaanitakse ka akadeemilist, kuna ei saa enam koolis käia ja kõik ühe paganama tunniplaani pärast. Kui kõik tudengid ja õppejõud vaikides edasi kannatavad ja midagi ette ei võeta, siis ei ole ju mingit progressi kõrghariduses. Mina kirjutasin alla ja kardan ka, sest ma ei tea, kas saan kindel olla, et keegi nüüd meisse halvasti suhtuma ei hakka, aga suhteid ei tahaks ju rikkuda. Mul on eestlastest seepärast nii kohutavalt kahju, iseendast ka. Väga vastik on tunda hirmu kui samas tead, et võitled vaid õigluse eest, selle eest, mida on lubatud, aga ei täideta. Mäletan, et kirjutasid kusagil, et kui Soomes ülikoolis eksamihinne viibib, siis potsatavad kohe tudengite päringud postkasti. Me ootame vahel hindeid mitu nädalat, erijuhtudel ka mitu kuud, aga keegi ei julge õppejõult küsida, kuhu hinded jäävad, kuigi teame millise aja jooksul tuleb need õppekorralduseeskirja järgi välja panna. Muude probleemidega võrreldes tundub hinde ootamine isegi tühiasi. Miks küll eestlased on nii allaheitlikud? Kas tõesti nõukaaja haavad?