ja seekord ei räägi ma mitte Vargamäe omadest. Vaid asjast enda jaoks hoopis teise kandi pealt. Nimelt paar päeva tagasi tabasin end möttelt, et mida see tähendab tegelikult vanadele, kui noored vanadega kokku kolivad…
Siiani on palju räägitud sellest, et kui noored ja vanad koos elavad, siis noored on see nn kannatav pool kes peab loobuma oma iseseisvusest ja vanadega koos olles kohanema sellise vanaaegses stiilis suurpere elamisega.
Mina aga arvan nii, et kui noored vanade juurde kolivad, siis on stress ka vanadele, sest ka nemad peavad loobuma oma vabadustest ja privaatsusest ja omapäi olemistest. Vötma tavaliselt suure pereema/isa rolli. Kandma vastutust, jälgima, et asjad sujuks, ja süsteemid toimiks, maksud oleks makstud ja köigil asukatel turvline olemine… Ehk siis ka täiskasvanud lastega säilib sisuliselt sama, mis väikeste lastega – kui nad elavad su juures, sa oled vastutav nende heaolu eest, sinult oodatakse hoolitsust, toetust, ka rahalises möttes. Ja tegelikult pead sa unustama oma mina ja oma elu ja anduma pere teenimise, löputult. Ka siis kui lapsed on täiskasvanud ja kuni nad ükskord taipavad omaette elada tahta. Ja siis on ka nii, et kuigi elatakse eraldi, visatakse sulle su lapselapsed ja unusta ära see, et tahtsid minna hoopiski väikesele nädalavahetuse reisile, vöi huviringi vöi söbrannaga kohvikusse… Rääkimata sellest, et saadad köik kuradile ja lihtsalt lähed mitmeks kuuks kuskile soojale maale, kus elamine on odav ja soe ja saad elada just sellist elu nagu sa ise tahad. Mitte sellist elu, mida noorpere sinult eeldab – läbi perekonna rollimallide. Millegipärast unustatkse ära tösiasi, et ka pensionile jäänud ema/isa on veel vöimeline elu nautima ja iseendast ja pika pereteenimise perioodi järel ka löbusast elust ja vabadusest lugu pidama …
Karuema Päevaraamat 