Köigepealt tahan tänada köiki neid kenasid inimesi, kes hääd nöu andsid. Pean tunnistama, et siiani olen töesti rahulikult elamisega hakkama saanud ja ei tulnud selle pealegi, et kui hätta satun, siis pean ennast ise ja ainult ise aitama… minu probleem oli töesti see, et mul ei olnud ei ID kaarti, ega ka Swedpanga pangakaarti, ja ka telefonipanga teenust polnud. Vaid interneti panga kaudu ajasin seal asju. Muidugi väga rumal minust, sest meie karmis ja halastamatus maailmas pead sa olema valmis igaks elujuhtumiks, ja natuke rohkemaks ka. Ning nagu ma oma eilse loo kommentaaridest teada sain, on selliseid probleeme Swedpanga klientidel rohkemgi olnud. Äkki nad peaks väheke oma kliendisuhteid kriitiliselt analüüsima? Aga minu lugu arenes edasi niimoodi: Eile öhtul siis, peale tähelepanuväärset telefonivestlust kangekeelse telefoniteenindajaga, kes iseenesest oli suht kena ju, kui kliendisöbralikkus ja vastutulelikkus välja arvata, ja ma usun, et ta töesti tegi köik, mis tema volitused lubasid, alarmeerisin ma kogu oma perekonna. Körvaltoas arvutis nohistav poeg, kuuldes mu hädakisa, mötles veidike (ta on jurist) ja teatas: “kuule emps, kus see vana volitus on, mis sa issule tegid nende kinnisvara asjade ajamiseks aastaid tagasi?” Vastasin, et ei tea – kinnisvara asi löpetatud ja ka vana volitus vanade asjade sekka pandud vöi lausa ära visatud…”Aga helista issule, uuri,” jätkas laps. Seda ma tegingi. Eestis elava abikaasa esimene reaktsioon oli:”Ei tea, see on juba aastaid käigust ära. See oli seal vanas seifis ja seda pole meie majas ammu enam alles…” Ummikseis jätkus. Olin juba valmis loobuma ja mötlesin, et kuidas need rahaasjad korraldada nii, et maksmata arvete pärast suurt jama ei tuleks ja et kuni jägmise Eesti söiduni kuidagi elamisega hakkama saada… Vähekese aja pärast tuli taas köne Eestist, abikaasa helistas: “Ma leidsin selle vana volituse, peaks poisiga selle üle vaatama, kas seda saab veel kasutada ja milliseid tehinguid sellega teha saab…” Uurisid ja puurisid mu perekonna meeshinged selle vana paberi läbi ja poja värske juristitarkus vöttis asja kokku nii, et seda vana volitust saab kasutada pangatehinguteks küll ja paber on veel ka kehtiv. Hurrarraaa! Hea meel oli, et omal ajal oskasime notaris sellise paberi teha, mis kestab nii ajahamba kui köikvöimalikud bürokraatiad. Esimene öppetund: Hoia alati möni asjalik notariaalselt kinnitatud volikiri kuskil vajalike paberite hulgas, see vöib olla eluliselt hädavajalik olukordades, kui sa päästmist vajad. Täna hommikul siis marssis abikaasa panka, tegi seal köik esmased hädavajalikud toimingud ja sai mulle koodikaardi, millega saan hädapärasemad rahad Swedpangast liikuma. Muidugi isiku tuvastamine ja volituse kontroll oli olnud pangas äärmuslik – abikaasa ütles, et oli isegi natuke imelik hakanud, et sedasi vahiti ja uuriti ja puuriti (ta ei teadnud, et ma loo blogisse olin kirjutanud) – eks see oli vist siis seepärast, et pangarahvas oli sattunud blogi lugema? vöi on see lihtsalt selline komme, et kliente piinlikkustunde tekkimiseni vahitakse selle asemel, et ehk vabandada ebameeldivuste tekkimise pärast ja inimese tekkinud probleemile siiralt ja osavötlikult kaasa elada… Millegipärast on mul tunne, et möningates ennast hästi täissöönud äriettevötetes on sageli puudu sellisest empaatiast ja emotsionaalsest intelligentsusest… Aga noh – mu abikaasa on vastupidav inimene, kannatas selle tuiutamise ära ja hiljem muidugi viis otsad kokku, et jah see oli töenäoliselt see minu kriitilise blogipostituse tagajärg…Ega eestlane ju üldse eriti kriitikat ei kannata ja seda enam veel endast väga lugupidav Swedpank! Kriitika on nörkadele! Minu loos aga – löpp hea, köik hea. Rahadega toimetamise strateegia on nüüd siis selline, et otsin oma vähesele kröbisevale väheke söbralikuma kodu… Ja varustan ennast igasuguste asjadega eriolukordadeks – noh umbes selles stiilis, nagu vene ajal söjaks valmistuti. Tea kas peaks auto pagasnikusse ka näiteks punase veini pudeli igaks juhuks panema? ja avaja, et kui ettetulevad olukorrad eriti masendavaks osutuvad ja lahendused tupikteele jöuavad – saaks vähemalt veinigi rüübata? ja mida veel vöiks inimene igaks juhuks erinevateks ebameeldivateks elujuhtumiteks endale tagavaraks varuda peale igasuguste pangakaartide, lepingute, ID kaartide, volituste, passikoopiate, jne stuffi
28 jaan.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Maire on jaanuar 29, 2010 at 6:26 p.l.
Minul on näiteks koguaeg autos suur soe tekk ja paar patja – juhuks kui peaksin kusagil sadamas jää- või tormivangi jääma. Labidas on ka pagasnikus. Eelmisel talvel tulin Tartust Saaremaale täpselt 20 tundi, sellest 5 tundi sõitsin Tartust Virtsu sadamasse ja 15 tundi passisin sadamas lumetormi käes. Kuna õhtu oli pikk ja kohe magama ei tahtnud keerata, siis kahetsesin, et ei võtnud raamatuid kaasa. Peale seda on minu arsenali tekkinud ka mõned raamatud – juhuks kui peab jälle öö autos veetma, et siis oleks võimalik koolitöid teha ja kirjandust uurida, läpakas nagunii alati kaasas.
Swedbangas kasutan nii turvadoosi kui ID-kaarti – kui ühega jama, siis teisega ikka saab.
Ahjaa – ja kui vaja pikemale reisile minna, siis tuleb korgitser kotti pista, nii igaks juhuks:)
Posted by Kristel on jaanuar 29, 2010 at 10:46 e.l.
väga hää tõesti, et probleem lahenes. Blogist võisid nad vabalt kursis olla, sest blogimonitooring on üha enam levinud, ja siseveebis võib artiklitele vabalt viide olla, nii et pärisnetti pole vaja minnagi (ma ei tea neid pangahärrade asju muidugi, aga üsna tõenäoline).
Eesi digiallkirji hakkas Soomes kehtima, see juba suur samm edasi, täpsemalt saab lehest lugeda: http://epl.ekspress.ee/artikkel/236252 Oli ka lugeda, et Soome ID kaardiga tehti meie äriregistrisse kanne näiteks. Nii et tasapisi ikka e-Euroopa poole…
Posted by Larko on jaanuar 30, 2010 at 11:39 p.l.
See 2003. aastal jõustunud lepe puudutab dokumentide digitaalset allkirjastamist, mitte aga teise riigi veebis asuvatele e-teenustele sisse logimist ja e-teenuste kasutamist. Soome kaardiga ei saa ma näiteks Äriregistris firma asutada, e-maksuametis tuludeklaratsiooni vormistada, KOV valimistel osaleda jne. Samuti ei saa Eesti ID-kaardiga Soome küllaltki väheseid ja kesiseid e-teenuseid kasutada. Pankade veebkeskkonnad ka ei tunnista teise riigi kaarti ja just pankade seisukoht ongi see, et nemad integreerivad kas kõik EL-riigid korraga või mitte ühtegi, mis omakorda tähendab, et see asi mitte kunagi teoks ei saa.
Posted by Rents on jaanuar 29, 2010 at 4:34 e.l.
Viskit tasub selle pärast eelistada, et meie talvega läheb vein muidu jäässe. 😀
Aga internetiga on selline teema, et väga paljud ettevõtted (sh mitmed eesti riigistruktuurid) monitoorivad pidevalt seda, mida neist kirjutatud on. Sellest on blogides juttu ka olnud, et guugeldatakse automaatselt ja hiljem uuritakse tulemusi, enamasti selleks, et näha, millega inimesed rahul pole, mida annaks parandada jne. Seda, kas see info ka iga suvalise klienditeenindajani jõuab või kas Swedbank sellega üldse tegeleb, ma muidugi ei tea.
P.S. Alles ju oli see uudis, et pangatöötajad suhtlesid Orkutis?
Posted by duhh on jaanuar 29, 2010 at 12:31 e.l.
Minu distantspanganduse kogemus. Muide – mu teada ei saa Swedpanga töötajad tööarvutist kusagile mujale internetti – ainult Swedi sisevõrku. Nii et nad tegid neid nägusid ilmselt “loomulikust intelligentsist”. Ja ega sellist artiklit nii kergelt leia. Leidmist abistab (otsingumootoritel) see, kui nimi linkida.
Posted by Siiri on jaanuar 28, 2010 at 11:19 p.l.
Autos peab ikka väike labidas, natuke kuiva liiva, villased sokid, hambahari ja pudel viskit olema 🙂 Soe tekk ka võiks olla…
Posted by Larko on jaanuar 28, 2010 at 6:33 p.l.
Muide, on üks asi mida ma juba mõned aastad kirunud olen: Eesti e-teenused ei tunnista Soome ID-kaarti ja vastupidi. Oleks ju käkkitegu asjad omavahel kooskõlla viia (võib-olla veel koos Rootsi ja Taaniga) aga ametlik seisukoht on selline, et enne ei tehta kui kõik EL-riigid seda ühiselt teevad, mis aga ei saa mitte kunagi teoks. No kujuta seda ette, millal näiteks Hispaania, Kreeka, Rumeenia või Bulgaaria arengus nii kaugele jõuab, et oleks mõtet.
Ma saan aru et Sul Swedist villand on aga eks nad kõik on omamoodi vähem kui ideaalsed. Ise kasutan Eestis nii Swedi kui SEBbi ning Soomes vastavalt Nordeat ja S-Panka (viimane muide ei küsi üldse teenindustasu), sest kõiki mune ühes korvis hoida pole ka väga hea mõte. Kui ühes pangas (ette planeeritud või planeerimata) teeninduskatkestus kriitilisel hetkel juhtub, siis pole kuigi suur tõenäolisus, et teine just samal ajal rivist välja oleks kui nüüd just küberrünnakuga tegemist pole.
Posted by elinaelina on jaanuar 28, 2010 at 6:13 p.l.
Lõpp hea, kõik hea. Ja siit ka minu sõbranna antud soovitud u 15 aastat tagasi – soki sees tuleb kanda väikest nuga. Ja varutampooniga pidi ka vähemalt 10 asja teha saama. 😀 Aednikke pidavat vähemalt 10 hädas avitama kondoom.