Täna trehvasin siis järjekordselt ühe Soome ärimehega. Olen neid viimastel nädalatel kohanud mitmeid – meie peatselt algava kommunikatsioonistrateegia kursuse jaoks. Kiusame juba teist aastat tudengeid sellega, et nad töesti peavad tegema strateegia reaalsele kliendile – koos kogu kompotiga – alates kliendisuhte loomisest kuni kliendi probleemi lahendamiseni.
Eelmine aasta otsisid nad endale ise kliendid. Tänavu tuli ülikooli innovatsioonikeskus appi – on meil selline, kes vahendab suhteid akadeemikute ja praktikute vahel. Ja selles kontekstis siis kohtusin igaks juhuks ka ise enne nende päris klientideks tulevate firmadega. No nii usaldusväärsuse suurendamiseks ja turvatunde loomiseks.
Köik firmad, kellega olen siis asju siin ajanud, on eranditult väga väikesed firmad vöi perefirmad. Ja mulle on tekkinud mulje, et Soome elab ja toimibki suuresti just väikefirmade baasil. Inimene ise otsib endale väljakutse ja realiseerib selle. Huvitav lähenemine. Ja tundub, et kasulik – minu tänane kohatav igatahes söitis viimase peal bemariga ringi, mis siinkandis sugugi igapäevane asi pole (erinevalt Eestist).
Ja teine pönev avastus oli Soome ärilöunad – tänane kohting vihjas, et kui me kenasti toime tuleme, siis ootab meid kevadel korralik pikk ärilöuna. “Selline nagu vanasti ikka tehti, et kell 10 alustatkse ja kell 14 löpetatakse, et siis väikesele päevaunele koju minna!” No vöta sa nüüd kinni, oli see siis nali vöi tösine jutt. Eks me näe!
Karuema Päevaraamat 