Olete seda tähele pannud, et kui möni asi on vahel väga hea, siis on ta tavaliselt samal ajal ka väga lihtne? ma üldse ei saa aru, miks peab maailma kogu aeg nii keeruliseks ajama, et asjad enam meeles ei püsi ja orientatsioon kaob sageli ja siis tuleb veel masendus ja uppumise tunne ja mida iganes veel tuleb. Igasuguseid asju, mis on nii keerulised, et mitte kuidagi ei taha kohe neid asju ja olukordi otsast harutama hakata. Ja pealegi, mida keerulisem, seda stressavam see asi on…
Täna sain jälle ühest lihtsast asjast ahhaa elamuse, kirjutasin sellest ka oma Kokaraamatus. Ja nüüd on nii hea meel ja mönus olemine. Nimelt – keetsin eile koorega kartuleid ja laiskusest, puhtast laiskusest, jätsin koored topsi vedelema. Täna hakkasin siis jälle miskit sööki otsima, ja avastasin need koored sealt ja kaks eilsest järele jäänud kartulit kah veel. Mötlesin, et praeks kartulit – aga kaks oli natuke nagu vähe. Ja siis, SIC!, mötlesin et lisan ka kartulikoored – noh natuke selline väike kooner tuli ka peale… Ja sain sellise roa – pannil natuke vöid, kartulikoored ja eelmise päeva kartulite jäänused. Natuke Maggi maitset ka. Ja oh oi oi jaa! Küll oli maitsev. Nii lihtne ja nii ilus. Ja endal suur heameel ka veel, et toitu, olgugi et kartulikoored, ära ei visanud.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Karmen on jaanuar 15, 2010 at 8:21 e.l.
Tundub väga intrigeeriv, kindlasti viin ellu!
Posted by Maire on jaanuar 13, 2010 at 4:56 p.l.
See oli sul väga hea mõte. Kunagi oli Kadriorus restoran Lydia, kelle menüüs olid kartulikoored, inspireerituna eestlaste ennastsalgavatest lubadustest enne Eesti vabastamist. Millalgi 90-ndatel sai neid seal tellitud kui söömas käisime. Mäletan, et olid sellised krõbedaks küpsetatud ja minu mäletamist mööda vist mingi kartulimaitseainega üle puistatud. Igal juhul nii head, et viisid keele alla 🙂