Viimastel päevadel olen rohkelt möelnud sellest, milline roll meie igapäevaelus on arusaamisel. Lihtsalt. Asjadest, juttudest, olukordadest arusaamisega. Ja selles kontekstis tunduvad need hetked, kus sa koged filigraanset möistmist, eriliselt hörkudena. Nagu oleks intellektuaalse gurmeesöögi juurde pääsenud. Seda tunnet kogesin, kui sattusin juhuslikult – tsekkasin just parasjagu, kes minu nimega google otsingut oli teinud – ühele blogile, kus oli mu Soome raamatut arvustatud. Kriux, nii selle blogi omanik end nimetab, on paljastavalt filigraanselt tabanud ära mu raamatusse kirjutatud teksti allhoovused ja sönade taha peidetud mötted ja tunded. Ilus ja hämmastav. Ja üllatav inimese poolt, kes mind ju üldse ei tunnegi. Samas, kui sageli on nii, et inimesed, kes peaksid sind läbi ja löhki tundma, ei taba su sönades ega vaikimises mitte mingeid hoovusi…
Täna oli teinegi emotsionaalselt filigraanne hetk mu elus… Mu Professor, see Soome raamatu peateglane, tuli mu tööhoonesse. Oli pannud paremad püksid jalga, ja küsis, et kas nii on parem, kui Lidlist ostetud pükstega 🙂 Sedasi väheke naljaga pooleks reaktsioon minu raamatusse kirjutatud tema kokkuhoidlikust meelelaadist. Istub siis toolile laua taha ja räägib väheke maast ja ilmast. Ja siis lausub vaikselt, vaid talle omasel moel: “Sa Kaja kirjutad ikka väga hästi… Sa vöiksid rohkem kirjutada selliseid inimstele lugemiseks möeldud raamatuid. Ja vähem neid teaduslikke tekste, mida nagunii keegi kunagi ei loe. Ja mis sinu puhul on küll ande raiskamine…” See oli midagi sellist mu vana profa suust, mis mu rinnus südame ärevalt pöksuma pani. Soomlaselt kiitust saada on väga keeruline. Isegi kui ta mötleb millestki hästi, siis selle väljaütlemine on veelgi suurem samm tema jaoks, ja seda sammu astutakse harva… Ja veelgi enam – saada kiitust oma professorilt, kes nagunii kunagi midagi ei kiida, oli küll ajalooline hetk… Ja pani mind tösiselt mötlema… Et mida me ikkagi oma elus teeme, ja mida me peaksime tegema… Ja köige tipuks, kuivörd me üldse iseendast ja oma vöimetest ja vöimalustest aru saame…
Karuema Päevaraamat 