Lugesin täna lehest, et segakoor Noorus tähistab oma 50 sünnipäeva, ja kutsub köiki vilistlasi kontsertidele… Hinges hakkas kripeldama ja rinnus pitsitama, sest kauge noorusaeg, minu eelmine, muusikaga seotud elu tuli meelde. See oli aeg, kus lapsest sai inimene. See oli minu elu köige romentilisem aeg, kus öppisin maailma vaatama läbi muusika. Ja mis seal salata, selleagsed möjutused on minu sügaval sisemuses tämagi alles. Ja teevad elamist-olemist rikkamaks…
Nooruse kooriga liitusin 1981 aastal, kui tulin Tallinnasse muusikat öppima. koorijuhtimist pedasse, sest plaan ooperilaulu Otsa-koolis öppida jäi katki häälepaelte pöletiku pärast (oleksin olnud samas grupis teise saarlase Aare Saaliga, kes nüüd tuntud nimi muusikamaailmas. Olime temaga ka klassikaaslased Saaremaal muusikakoolis)
Mäletan seda hingevärinat, mis mind valdas, kui esimest korda Ene Üleojale end pakkuma läksin. Olin saanud selle Nooruse koori igatsuse juba Saaremaal, kui aastaid tagasi koor mu toonase muusikaöpetaja milli Tooni kutsel meie koolis kontserti andmas käis…
Mäletan seda hingevärinat, kui Mart Saare koorkonkursil laulsime pianot nii, et Enel vaid parema käe väikene sörm liikus, kui ta meid dirigeeris, ja kuidas koor selle väikese sörme taktis ühiselt hingas. See oli mu elu ilusiam piano, mida muusikuna olen endast välja saanud…
Mäletan, kuidas me alati enne otsustavaid kontserte vöi konkursse kooriga juba varahommikul kuskil linnapargis kogunesime ja ennast ihuliselt lahti vöimlesime, sest mitte ainuölt häälega ei tehta muusikat, vaid kogu kehaga…
Mäletan, kuidas me talveti laululaagrites käisime ja siis jaanipäeva tähistasime…
Mäletan kui suvised-kevadised-sügisesed laululaagrid olid poistele heaks jalgpallimängimise ürituseks ja kuidas jalgpalliväljakut möödeti Valperites…Sorry Tiiu, aga see oli naljakas meile, mitte vöib olla sulle 🙂
Mäletan, kuidas veel sügaval Nöuka ajal tuli ette, et oli vaja laulda oode valitsevale parteile ja Leninile. Ja kuidas siis Ene Üleoja meid noomis: “mis iganes on see ideoloogia seal sönades, meie oleme muusikud, ja muusikat tuleb teha hingega…” Ja me laulsime seda muusikat ja unustasime sönad…
Mäletan, kuidas Rannap oli saanud valmis suurteose Ilus Maa ja kuidas plaaniti selle esiettekannet Linnahallis koos ansambliga Ruja… Iga proov oli nagu oleks end pilve tömmanud. Purjus ilma alkoholita…Peale proove taarusime Linnahallist koju nagu segased, sest midagi nii ilusat ja isamaalist ei olnud me noored hinged isegi Laulupidudel kogenud. ja kui siis tuli kätte kontserdipäev ja kuidas löpuks rahvas saalis töusis püsti ja aplaus ei tahtnud vaibuda, ja kuidas vaid VIP loozh istus…
Mäletan meie stiilipidusid, ja nendeks valmistumist: renessansiaja öppetunde kasutan praegugi vahel – kuidas pakuti istet renessansi ajal… ” Kas te vöiksite oma kauni istumise instrumendi asetada sellele kaunile lillelisele istumise asemele seal rooosipöösa varjus…” Vöi midagi sellist… Vöi siis jälle pidzaamapidu, vöi siis veel midagi…
Mäletan lindistusi raadios, iga aasta jöulukontserdi tegemist telekasse…
Ja mäletan Ene Üleojat. See naine on mulle hinge jätnud nii soojad ja kaunid mälestused, et mul on temaga musitseerimise järel olnud tösiseid raskusi teiste dirigentide aktsepteerimisega. Önneks sain temaga laulda koos ka veel Kaarli Kiriku kammerkooris.
Ja siis sai otsa minu muusikaga seotud tee. Kodus küll kuulan vahel klassikalist muusikat ja laulan kaasa mönele suurvormile, mida ise omal ajal olen laulnud…Ja hiljuti olin liigutatud, kui mu tütar kuskilt oli saanud Rannapi Ilusa Maa vana raadiolindistuse salvestatuna kontserdilt Linnahallis… “Tead kiisu, minagi laulan seal seda…”, suutsin oma last üllatada…Kuipalju me ikka oma vanemate eelmistest eludest teame…
Karuema Päevaraamat 