Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

tahan teile täna kirjutada sellest, kuidas ma Soomes haiglas olin ja kuidas arstid ja muu haiglapersonal minuga kümme päeva ilusti suhtlesid. Aga köigepealt, palun lugege läbi Kadri Ibruse artikkel tänases Päevalehes. Nii nagu Kadri kirjutab, nii on asjad Eestis. Olen kogenud sama ja olnud solvunud ja hämmeldunud jne. Eestis. Soomes aga on sedasi… Kui ma esimest korda Soome meditsiiniga kokku puutusin (aasta 2001), sattusin kopsu(kelme)pöletikuga haiglasse. Protsess ise nägi välja järgmine: 1. helistan kiirabisse ja mulle tullakse koju järele, hind 50 marka, ja viiakse kiirabi punkti. 2. seal ootan veidike, arst käib ja koputab ja kuulab mind läbi, näeb, et asi tösine, teeb valuvaigistava süsti ja kutsub kiirabiauto, et mind haiglasse toimetada. 3. tulevad jälle sama poisid ja viivad mind edasi haiglasse (eelmise 50 margase arve eest) 4. haigla uksel vötab mind vastu kanderaamiga kena noormees (söjaväeteenistuses, aga tööl haigals, sest ei taha pöhimötteliselt söjaväkke minna, seetöttu on tsiviilteenistuses), uurib, kuidas mul ravikindlustusega on. Saab selgeks, et on küll ja söidutab edasi vastuvötu osakonda. Paari tunne jooksul paneb valvearst mulle diagnoosi – enne seda aga teeb köikvöimalikud analüüsid köikidest asjadest, millest analüüse vöimalik saada on. 5. Analüüside vastused käes, diagnoos selge, tuleb tohter ja räägib mulle köik ära, mis mulle tehti ja miks just nii tehti ja mis mul tegelikult viga on. Näitab röntgenpilti ka ja ohtlikult tursusnud kohti kopsudes, mida ta hellitavalt pulladeks (saiakesteks) kutsub.Pean tunnistama, et sellest kümnest minutist minu anatoomia öpingutes oli rohkem kasu kui 12 aastasest keskkoolis öppimisest. Seejärel räägib ta mulle ära, millise ravi ta mulle määrab ja et mida ja kuipalju minu organismi süstima ja muidu manustama hakatakse, ja mis tulemused selle köigel oodatavalt on.jutt lihtne ja arusaadav, isegi 40 kraadise palavikuga suurte valude käes kannatavale koleerikule. 6. seejärel söidutab kena poiss mu sisehaiguste osakonda, kus mind vötab vastu kena söbralik naisterahvas. kell on öhtul kell 11. Köigepealt küsib kena naisterahvas, et äkki ma tahaks enne magamist ühe väikese dushi vötta? Loobun, sest ei saa end väga liigutada suurte valude töttu rinnus. kena naine ütleb, et olgu siis nii, jätame dushi vahele praegu öhtul, aga hommikul tuleb küll üritada pesta, sest hügieen on osa kopsupöletiku ravist. seejärel küsib kena naisterahvas, et äkki ma soovin süüa – pärast pikka ootamist ja uuringuid ja analüüse vastuvötu osakonnas on mul kinldasti köht tühjaks läinud… Et kas ma soovin jogurtit vöi vöileiba vöi natuke teed… Tahan jah, köht on töesti tühi. Viivukese hetke pärast tuleb kena naine tagasi jogurti ja tee ja vöileibadega. Ja koos minu seadusliku mehega, kes nüüd, kuuldes minu haigalssesattumist, oli kibekähku Soome poole teele asunud, ja keskööks Jyväskylla jöudnud…Juba ainuüksi sellepärast, et kesköösel mulle vöileibu haiglas pakuti ja isiklik mees ka veel mu juurde palatisse juhatati, läks olemine hulga paremaks… 7. valu aga ei tahtnud jäele anda ja kiirabis süstitud valuvaigisti nagu oleks vesi olnud. hakkasin üsna pea kenalt naiselt nuruma, et teeks veel ühe valuvaigistava süsti, sest valu töttu rinnus ei saanud uinuda. Kena naine vastas malbelt naeratades: “te olete juba väga suure annuse saanud, ma ei vöi teile rohkem seda rohtu süstida, see vöib teile hoopis halba teha. aga ma toon teile hingamise kergendamiseks hapnikumaski ja proovime teile leida sobiva asendi, et ikkagi saaksite uinuda…” nii ka juhtus, sain sel öösel isegi veidi magada. 8. Hommikul hakkas uus ravimiseralli peale. süstid, tilgutid, dush, puhtad voodiriided, vahepeal sööki (“kas te soovite shnitslit koos riisi vöi kartulipudruga?”). Arvan, et köige rohkem 10 minutiks jäeti mind täiesti üksi. Kogu aeg keegi käis vaatams ja uurimas, et kas ma soovin midagi, kas köik on hästi ja kas tilguti ikka töötab ja kas rohud on vöetud jne. 9. Tuli mu oma raviarst. Ja rääkis mulle uuesti, mis mul viga on ja kuidas nad mind ravida mötlevad. Rahulikult ja lihtsalt. puhtas soome keeles, nii et isegi eestlane aru sai…Kannatlikult ja kiirustamata. Ja mitte kuidagi ei jäänud sellist muljet, et loll patsient ei jaga ööd ega müsti sellest, mis tema ihus toimumas on. 10. Ja nii toimus see rutiin viis päeva. 11. Viienda päeva öhtupoolikul tuli mu arst erakorraliselt mu juurde ja teatas, et senine ravi ei anna oodatud tulemusi, haigus ei taandu piisavalt kiiresti ja et ta on tellinud Tampere Ülikooli haiglast asjatundja minu tervislikku seisundit konsulteerima. Ja et see arst tuleb öhtul üheksa ja kümne vahel mind vaatama. 12. Tampere Ülikooli haigla arsti ettepanek oli, et tuleb minna kangema antibiootilise ravimiga edasi. “Mida te arvate?” küsib tohtrihärra minult, “kas te oleksite nöus, kui me teie raviskeemi muudame selle kangema rohu peale?” Mida mina oskan vastata? vastasin, et jah, kui see paremini mind ravib, siis kindlasti… Selle peale ütleb arst: “Aga see ravim vöib tekitada teie veresoontes pöletikku ja seda saab manustada vaid väga aeglase tilgutamisega. Sisuliselt peate olema väga pikalt voodis tilgutite all…” Ok, kui nii, siis nii, olin loomulikult nöus, sest tahtsin väga terveks saada. “See pikk manustamine on tingitud sellest, et see ravim on piimhappebakterite baasil ja seepärast vöib ärritada teie veresooni ja seda peab aeglaselt tilgutama. Ega teil piimhappe bakteriote suhtes allergiaid ei ole?”, jätkab arst minule olukorra selgitamist… pean ütelma, et hästi informeeritud patsient on tegelikult parim patsient, sest ta teadmus suureneb ja sellega koos ka tema teadlikkus ja ta oskab juba ise jälgida protsesse, mis temega toimuvad. Oskab ise panna tähele olulisi märke ja muutusi oma tervise juures. ja on kindlasti paremini motiveeritud ka paranema, sest ta teab, mis temaga toimub. Inimene tahab seda alati teada. ja mitte vähetähtis pole selle asja juures ka väärikuse küsimus – kuigi ma tean sama palju meditsiinist kui siga pühapäevasest päevast, ometigi vöttis minu arstionu selle aja ja haris mind. Köik selle nimel, et ka tema töö oleks tulemuslikum, et tekiks meeskonnatöö haige ja arsti vahel. Läkski kümme päeva ja olin terve. Veresoonte pöletik tuli ka, aga see oli köik kökimöki vörreldes kopsukelme pöletikuga. Pärast seda käisin iga kuu poole aasta jooksul tegemas kopsupilte ja iga kord vaatasime koos raviarstiga, et kuidas need saiakesed seal kopsus vähenevad… ja iga kord rääkisime me minu tervisest ja sellega seotud asjadest, kuida kopsupöletiku järel kopsud jälle kenasti tööle saaks, kuidas vältida astma tekkmist ja muid selle haiguse tagajärel tekkida vöivadi tüsistusi… Ausalt öelda, haigus on kole ja paha, aga sedasi haigals oleks teinegi kord veel…