Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Tavaliselt me endistest sotsialismimaadest soojade ja unistavate tunnetega ei mötle. Need tunduvad natuke igavad ja natuke liiga tavalised. Unistame ikka millestki eksootilisest ja erilisest ja seni kogematust. 

Umbes nädal enne meie 25ndat pulma-aastapäeva otsustasime löplikult, et pidu ei tee (kingitusi ja önnesoove vötame aga vastu küll) ja “tömbame hoopiski uttu”. Ehk siis vaatame reede hommikul, kustpoolt tuul puhub, keerame auto sinna suunda, kus paistab soojem, ja lähme.

Väike tagamöte muidugi oli, et sooja saamiseks peaks vist Ungarisse välja jöudma. Ja kui muidu sooja ei saa, siis sealsetes looduslikes kuumavee termides peaks vanadel kontidel ikka soe hakkama. Eriti kui seda köike seespidiselt ka ohtra ungari veiniga toetada.

Ärasöit muidugi venis väga armsatel perekondlikel pöhjustel – enne oli vaja pere pesamuna Londoni lennuki peale saada ja Karuisal oli ka natuke tööasju ajada. Aga kell kolm pealelöunat asusime teele. Päikegi piilus meile tervituseks pilve vahelt ja eesootav puhkusepikendusena möeldud pikk nädalavahetus tegi meele röömsaks.

Esimese kohvipausi tegime Eesti-Läti piiril. Uskumatu, kui armas ja kenade koduste toitudega kohvik seal januseid-näljaseid ootamas on. Väga positiivne üllatus ja tegi meele veelgi röömsamaks. Eestlased ikka oskavad seda kohviku asja ajada.

Esimesel öhtul söitsime välja Kaunase külje alla ja otsustasime jääda öömajale Via Baltika motelli, mis on Eesti poolt tulles kohe Kaunase eeslinnas vasakut kätt meelitavalt kutsumas. Karuisal oli kohaga ka varasem positiivne kogemus, ja mis peamine, hind oli väga taskukohane: kahele inimesele maksis öö natuke üle 400 krooni. Öömaja oli täitsa korralik – duss ja vets olid omad. Hommikusööki küll ei olnud, aga sest polnd ka häda – tee ääres oli vahvaid kohvikohti piisavalt ootamas. Ja meie varasematest matkadest lemmikuks saanud söögikoht Poola poolel oli umbes tunniajase autosöidu tee kaugusel. Ja pagasnikus oli veel kodust kaasa vöetud Karuisa enda soolatud löhekala, mis tegelikult hävitas igasuguse tahtmise avalikes kohtades einestada, sest see oli nii maitsev, et polnud lootagi, et kuskilt samaväärset saaks.

Laupäevane päev oli meil siis pühendatud Poolale. See oli jällegi üks selline kogemus, mis mitmeid peas kummitavaid stereotüüpe murdis. Tegelikult ka Leedu on huvitav, ja tasuks vötta sügavama uurimise objektiks. Aga seekord vurasime sealt kiiresti läbi, sest kaugel kaugel löuna pool oli lootus soojemale ilmale ja päiksele. (Kas me seda ka löpuks kogeda saime, see on nagu omaette küsimus, ja sellest hiljem).

Poola on nagu Poola ikka, natuke raputavad teed, ohtralt teeremonte, mis annab lootust, et varsti enam teed väga ei raputa. Laupäevane Poola idüll päädis Augustovis linna ainukeses kohvikus maiustamisega. Kohvik asub täpelt kiriku vastas ja lillepole körval – kui te kunagi peaksite tahtma seal tassikese head kohvi vötta. Kiriku kellad otsustasid ka just siis heliseda, kui me seal kohvitasime.

Oli ilus ja karge päev, kuid päikestki piilus pilve tagant. Poola ajas oma asja. Elu vajas elamist ja tegemised tegemist. Hobuseid ja vankreid teepeal ei näinud – äkki see oli laupäevase päeva puhul. Et hobunegi väärib puhkust. Traktoreid aga oli küll ja sellega seoses ka armsaid pöllumajanduslikke asjaajamisi.

Uku-poisile tegime ühe auto pildi ka. Ja jätkasime teekonda löuna poole.

Öömajale jäime üsna Slovakkia piiri lähedale, mingisse x-motelli. Koht ilmetu ja kasin, nöudlikumale maitsele absoluutselt sobimatu. Aga puhtad linad olid voodis (mida me näiteks Ameerika motellides mitte alati pole kohanud), pesta sai. Ja mida siis veel tahta? Tegelikult oligi see pea et ainus ööbimispaik selles piirkonnas. Ses möttes, valikut polnudki.

Üldiselt Poola idapiiri äärest söites jöuab päris kiiresti Slovakkiasse. See riik tervitas meid vihmaga pühapäeva hommikul. Masendunud abikaasa helistas koju Ukule ja palus uurida ilmakaarti. Tema kinnisideega läksid Taevaisa plaanid sel hetkel kardinaalselt lahku…

Slovakkias peatusime riigi ainsa kiirtee keskel kohvipausiks, sest mul tuli isu croissanti ja latte järele. Ja hommikusöök oli ka veel olemata. Saia ja kohvi saime, ja nätsutatud nätsu ka taldrikul salvrätiku ja saia all… Teenindus oli nagu ta oli. Slaavilik ja mage. Aga kohv oli päris hea. 

Sinnamaani olime kogenud, et köiksugu teenindajad on trassil Tallinn-Slovakkia suht inglise keele vabad. Käed, jalad ja natuke vene keelt ehk aitavad suhtluses väheke edasi. Aga suht etnotsentriline piirkond on.

Slovakkia vallutasime umbes kahe tunniga. Ja reisi sihtmärk Ungari oligi meid vastu vötmas. Aga ka suht vihmane ja pilvine. Päikest polnd kuskil. Ja Eestist antud ilmainfo pöhjal vöis karta, et loota on, et nii see ka lähipäevadeks jääb.

Aga kui juba nii kaugele tuldud, siis polnud pääsu. Pidi haleda halli ilma taustal head nägu tegema. Ja otsustasime, et Egeri veinikeldrite vein vöiks olla see meelehea, mis kehva ilma korvab.

Nii juhtuski. Punast veini ja valget veini ja neid omavahel segades roosat veini juues möödusid tunnid, mille üle arvepidamine veidi segamini läks.

Esmaspäeva hommikul peavalu polnud. Kauplesin hotellist ka arvutikasutused ja Oma saare kolumn ei jäänudki tegemata, kui algul kartsin, et asi jääb pooleli, sest oma arvutit kaasa ei vötnud ja avalikke arvuteid ei trehvanud.

Hotell oli muidugi väga soomlastele orienteeritud. isegi “Jumppa” oli ühe saali uksele kirjutatud. Ja ma arvan, et Eger ja Ungari teevad päris aktiivselt tööd, et soome spa tyuriste Eestist enda juurde meelitada. Isegi restoranis on soomlastele sobilik buffee ja Hesari väljaprint all lobby laual lugejaid ootamas. Köik kliendi heaks. 

Meie muidugi seal Egeris endal spa ahavtlusi peale tulla ei lasknud. Kuigi ka seal oleks saanud kuulsatesse kuuma vee termidesse ennast leotama minna. Mul muidugi oli probleem – ujumistrikoo ununes maha. Oleks saanud kohapealt ka osta. Isegi suuri numbreid oli. Kuid kaardiga maksta ei saanud ja sularaha pidi hoidma ootamatusteks.

Lahkusime kerge südamega siiski, sest möte oli kuskil külas ja sellises töeliselt kohalikus termis oma vanad kondid ära leotada. pean tunnistama, et Karuisal oli luureinfot, mis löpuks ka ürituse önnestumisele viis. Kesk ungari steppi, umbes-täpselt keskel leidsime ühe kena kohaliku spa, kus paar sakslast oma konte soojendasid ja kuhu meiegi siis emakese maa antud sooja ja tervislikku vette end tunnikeseks sättisime.

Ega kauem poleks ka jaksanud, sest tervislik olla on ikka väga väsitav. Ja ega vist see liiga soojas olemine on organismile päris tösine koormus. “Ära keedetutena” kobisime vannist välja. Karuisa oli Muskatelli pudeli lahti korkinud – sünnipäev ja pulma-aastapäev on ikka ju selline, kus janu pärast vett ei jooda. Ikka veini. Löötsutasiem natuke ja otsustasime öömaja otsma hakata.

See otsing läks natuke pikaks. Eks olime basseinist väsinud ja pime tuli väga kiiresti. Kuid löpuks saime ühe väiksese ja armsa külalistemaja Budapesti lähistel Gödöllos. Budapesti meil polnd plaanis minna, aga lihtsalt ei olnud meie teele ette juhtumas ühtegi sellist paika, kuhu oleks saanud oma vanad kondid sirakile visata.

Pansion Sissi aga üllatas – suur ja kena tuba, väga puhas, kena teenindus. Hommikusöök isegi hinna sees… Ja kuna termaalbassein oli kogu olemise väga vedelaks teinud ja väsimus oli suur. Siis paari juustuvöileva nosimise järel (muidugi joogiks ikka ja jälle Egeri vein) oli kuulda vais norskamist…

Teisipäev oli traditsiooniliselt hall. Kuid otsustasime siiski kaardilt veel möned roheliseks maalitud teed ära vaadata – kaunid ja vaatamisväärsed piirkonnad on sedasi kaartidele märgitud.

Tavaline kaunite vaadete ralli päev, aeg ajalt kaameraga klöpsimiseks äkkpeatusi tehes. Suutsin Karuisa kannatuse oma tahtmistega proovile panna, kuid möned kaunid pildid Ungari ruskast ja mägedest ja metsadest ja viinamarjaväljadest siiski kaamerasse saime. Ka vihm takistas fotografeerimist – pilte sai teha vaid autost, muidu oleks objektiivile vihmapiisad peale jäänud…

Öhtuks jöudsime Sloveenia piirile tagasi ja kodu poole tee ootas ees. Kuna oli antud paha ilma hoiatus, siis otsustasime iga hinna eest mägedest üle saada. Oli küll keeruline söitmine, sest pimedaks läks kiiresti ja taevast hakkas ohtralt lumesegust vihma kaela kallama. Pluss veel kole tuul, mis meid vahepeal teelt ära lükata tahtis. 

Aga mäed said siiski ületatud ja söitsmine Rzeszowinivälja, kus otsustasime siiski ööbida. vahepeal oli ka möte, et söidaks edasi kuni jakame, sest mine seda ilma tea. Kuid väsimus vöttis vöimust.

Rzeszowis saime öömajale hotelli, mis töenäoliselt vana ohvitseride elamu olnud. Oli ka kena ja puhas ja hommikusöök oli korralik.

Hommik aga oli shokeeriv. maas oli vähemalt 10 cm lund. Hotelli parklast saime välja ja kuidagi ka üldisesse liiklusesse. Meie passat on suur ja raske auto ja liigub libeda ja lumega ka suvekummidega. Aga üldine olukord kiskus hullumeelseks.

Kohalikud ummistasid vulkanisatsia töökodasid vöi siis lihtsalt seisid keset teed, kuna auto ei liikunud sildeate suvekummidega selles lumes.

Linnast väljas Lublini poole oli ka töeline kaos. Vähegi töusumaigulised löigud tekitasid koheselt ummikuid, ei suured rekkad ega kohalikud suutnud neist edasi liikuda.

Ainus kohalikus kontekstis reipalt liikuv institutsioon oli Poola Post, kes oma rolleril tuisku ja tormi ja libedat trotsides kangelaslikult kodanikele teateid viis.

Meie söidusuund oli önneks geograafiliselt siiski allamäge ja kordan veel – meie passat on vörratu, isegi suvekummidega lumes.

Mingil hetkel aga tekkis hirm, sest kütus hakkas löppema. Tegime peatuse esimeses bensukas. Kuid bensiini ei saanud. Lumetorm oli piirkonna jätnud elektrita ja seega ka tanklad ei töötanud. Vahepeal kadus ka mobiililevi. Otsustasime, et söidame vaikselt edasi, kuni saame. Alternatiiviks plaanisime, et pommime rekkadelt natuke kütust, kui omal jöul elektrifitseeritud piirkonda ei saa. Arutasime ka, et ööpäeva peaksime vastu pidama, kui autonpaak kütust täis on. Saab töötava mootoriga autot soojendada. Sööki ja jooki oli önneks ka. seega väga hirmuäratav see looduskatastroofi sattumine ei olnudki. kuidagi oleks ikka hakkama saanud. Ainus asi – igaks juhuks saatsime hoiatavaid teateid Eestisse, sest pidime Karuisaga mölemad järgmine päev asjalikult kodumaal kohal olema.

Önneks enne Ljublini tuli elekter tagasi ja saime auto ära tankida. Sellest hetkest polnud enam hirmu, et ellu ei jää 🙂 Vaikselt liikus karavan pöhja poole ja kodu jöudis iga tunniga ikka natuke lähemale. Vahepeal käisid suured metsaveo autod ja saagisid teid sinna kukkunud puudest lahti. ja siis sai jälle vaheludseks natuke kiiremini ka söita. Aga koju saime küll alles järgmise päeva hommikul kell pool kaheksa…

Löpp hea, köik hea. Hungari vein on siiski mönus rüübe ja vahelduse möttes sugulasrahva juures hängida on ka tore. Sügis mägedes on imeline ja kui ilm ka natuke soojem on, siis meile pöhjamaalstele väga sobilik paik. Suvel olekski ehk liiga palav olnud.

Rohkem pilte leiad minu Flickeri albumist.