Täna on päev läbi sadanud ja see sobib hästi mu viimaste päevade meeleoluga. Üks väike tüdruk, kaugel maal on ära läinud veel kaugemale, on läinud inglite maale igavikku… Olen tema tegemistest saanud osa läbi blogi, juba aastaid. Ja vahepeal oli juba möte, et tema katsumused löpevad hästi. Oli lootust, et ta paraneb. Me ei olnud otseselt tuttavad, kuid blogituttavad. See on selline tutvus, et iga päev ei suhtle, kuid hoiad ikka silma peal ja elad kaasa. Vahel ka väljapool blogisfääri.
See on kummaline tunne, kuidas blogisöbrad tekivad ja kuidas see söprus areneb ja edeneb. ja kuidas sinna lihtsalt toksitud kirjaridade vahele tekivad tunded ja kaasaelamised ja koos läbielamised ja üksteise toetamine, aitamine, isegi nöustamine. Aeg ajalt mulle tundub, et mu blogisöbrad ja facebooki söbrad on isegi mulle lähedasemad kui tavalise elu söbrad… Loogiliselt see nii ei peaks ju olema, kuid tunnen nii.
Kuid täna, jah, olen olnud kurb ja möelnud palju sellest väikeset tüdrukust. Meile, siia mahajääjatele tundub see köik ebaöiglane, kuid tema vaatevinklist – see oli hea lahendus, sest valu ei ole enam… Kuid miks üldse lapsed peavad surema. Miks? ja vat vastus sellele küsimusele on ebaöiglane, tekitab ängi ja abitust ja kurbust…
See valu selle väikese piiga pärast on nii suur, et mul oli raske ta ema blogisse kirjutada kaastundesönu. Sest mu meelest sönad on selles kontekstis täiesti möttetud. Surma kontekstis muutuvad sönad tehniliseks ja nad ei tähenda enam midagi. On viisakus, on kombed, on katse oma kurbust väljendada, ja soov midagi öelda-teha. Kuid tegelikult ei ole sellel mingit mötet. Kurbust ei saa sönadesse panna, ja seda ei saa sönadega peletada. Kurbus lihtsalt on, ja tasakesi see mattub uute päevade ja tegemiste alla, vajudes nii vaikselt kuskile hingesoppi tagasi. Et siis sealt aeg ajalt natuke pead kergitada ja mingites kontekstides tagasi tulla ja meie meeli vallutada. Kuid siis teeb aeg jälle oma töö ja köik kordub…
Kuni ükskord me enam kurbust ei tunne. Sest on tulnud aeg, et teised kurvastavad meie pärast. Meie aga… meie aga lendame ära inglite maale, kus vanade söpradega taas kokku saame…
Kohtumisteni, väike Regina 🙂
Karuema Päevaraamat 