Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

22.09-27.09.2009 Bukarest:

Teisipäeva hommikul kell kuus ajasin jälle oma riidekaltsud kohvrisse ja reis algas. Seekord löunasse, vampiiride maale… Rumeeniasse.Hoiatus oli et on soe, no nii 25 kraadi. Jyväskyläs oli pluss 11 sel hommikul. No mötlesin, kena suve jätk. Ongi see suvi olnud jälle selline, et nagu polegi olnud suve, miks siis mitte nüüd natuke seda suvepikendust nautida. Minek oli plaanitud läbi Budapesti. Pakkisin igaks juhuks oma kola niimoodi, et juhul kui kohver kaotsi läheb, saab hakkama. Jyväskylä lennujaamas tellisin endale igasse matkapunkti ka ilusad poisid ratastooliga. Olen aru saanud, et äärmiselt loll on oma häda pärast kannatada ja ennast vaevata, kui on vöimalik saada abi ja palju lihtsamalt – ratastoolis kenade noorte meeste vöi naiste poolt saada lennukisse lükatud.

Eelmise talve kogemus Venemaal abivajava reisijana seigeldes sain kogeda muidugi eht nöukogulikku suhtumist patsienti, mis paraku oluliselt erineb tsiviliseeritud lääneriikide suhtumisest puude töttu abivajavatesse reisijatesse. Aga see selleks. Mötlin, et eks näis, mis siin Budapest-Bukarest trajektooril juhtuma hakkab.

Ei juhtund suurt midagi. Budapestis pandi mind küll kiirabi autosse ja sealt ratastooli, sest lennuk jäi kuskile keset välja tolknema, aga see oli asjade loomulik käik, sama juhtus Helsinkis. Ma muidugi ei saa sellest asjast eriti aru, et miks nad ehitavad neid torude ja iminappadega lennuvälju kui nad nagunii oma lennukid kesk lagedat platsi pargivad. Aga inimesed on imelikud, rääkimata siis veel organisatsioonidest ja nende töökorraldusest. Sönaga, platsil kesk avarust ronid lennukist välja, kobid kiirabi autosse, kus kena poiss sind lennujaama söidutab. Siis ronid autost välja ja kobid ratastooli ja siis söidutatakse sind köiksugu kontrollidest elegantse kaarega läbi, ei pea eriti pingutama ei mingis turva ega passikontrolli sabas ja maandud kenasti järgmise lennu väravas. Budapestis oli see siis ligi 2 tundi enne järgmise lennu minemist. Seadsin end kenasti sisse ja hakkasin inimesi vaatama.

Helsinki Budapest lennukis oli üks kummaline reisija, kandis batsillidevastast maski. Oli kangesti minu kunagise suure konflikti teise osapoole, Mr. Sitakeeraja moodi. Hiljem segus et oligi tema. Noh viisakas inimesed, ajasime ikka natuke juttu ka. Mr Sitakeeraja vöttis isegi meie kunagise tüliteema jutuks:”Kaja kas sa mäletad, miks me vahepeal üldse ei suheldnud?” ”Jah, mäletan küll!” ”Tuleta mulle ka meelde. Proovisin enne lennukis meenutada, mitte kuidagi ei meenunud…” Mötlesin omas peas, et seda sa va raibe nüüd küll valetad. Aga valjusti ütlesin: ” Mina küll mäletan, mul on sittade asjade peale liiga hea mälu!” ”No ütle ikka!”, muutus noormees pealetükkivalt intensiivseks. Minul aga polnud mingit tahtmist temaga seal sel teemal diskuteerima hakata. Löpetasin jutu: ”Mis olnud see olnud, vihane ma su peale pole, muidu ei räägiks sinuga siin, kuid ei unusta ka…” Andsin möista, et minu toetus ja hoiak tema suhtes on äärmiselt distantsilt ja külm. Noh eks noorsand ju sel reisilgi oli kaudselt minu abiga – olen see loll, kes teda omal ajal PR tegijate punti juhatas, ja ka tal Tallinna ûlikooli pr programmi arendamist nöustas. Minu know how, minu suhted, kontaktid, info… Ja no selles valguses oli meie konflikt paar aastat tagasi eriti alatu minu suhtes. Aga jah… Elu on selline, et ükski heategu ei jää karistamata. (Loe selle konflikti aegseid blogipostitusi SIIN ja SIIN)

Budapesti lennuväljal oli sel ennelöunasel ajal suhteliselt rahulik. Tegin väikese jalutuskäigu lähedal olevasse vetsu, see oli kena ja puhas. Möödaminnes kiikasin ka körvalasuvasse suveniiripoodi – merevaigust imeilus roheline käevöru maksis natuke rohkem kui 100 euri – vaesele ülikooli teadlase on see liiga kallis hind, kuigi peab tunnistama, käevörud on mu nörkus…

Täpselt kell pool kaksteist voolasid nurgatagustest välja valgetes rahvusmustritega tikitud kitlites koristajatädid. Täies varustuses – igasugu lappe, potsikuid, topsikuid, harju ja harjakesi täis kärudega. Kuid ega siis koristama hakatud. Voolasid nagu prussakad oma pesadest välja ja hakkasid keset lennujaama oma jutte rääkima. Tegid seda umbes oma pool tundi ja lahkusid tagasi oma koobastesse… Mötlesin: ”Jummala Sovetskii Sojus ikka veel”…

Ja siis tuligi minu ilus poiss, kamandas mind ratastooli ja söidutas kiirabiautosse, millega mind lennukile söidutati. Mr. Sitakeeraja jäi mokk töllakil oma lennukisse pääsu ootama.

Bukarestis oli pealelöunane leitsak – soe ja natuke isegi soojem, kui vöiks olla. Lennujaama oli Theodor, hotelli autojuht mulle vastu tulnud, ratastooli poisid söidutasid mind kenasti ja kiiresti köiksugu kontrollidest – jah Rumeeniasse sisenedes on ikkagi veel passikontroll, vaatamata EU liikmelisusele – läbi. Haarasime jooksu pealt kaasa minu pisikese punase kohvri, mis ei olnudki Ida Euroopa metsikutes avarustes kaotsi läinud. Ja hoogsalt veeresin Theodori autosse, mis mind lennujaama parklas ootas. Vilksamisi märkasin, et ka Mr Sitakeeraja oli endale nimelise auto vastu tellinud …

Esimene mulje Bukaresist oli – kasin, ligadi-logadi, räpane, soe, päikseline, ja söbralik köigele vaatamata.

Hotell oli soliidne, arvan, et turvalisuse möttes hea valik – kesklinnas ja hoolsalt  valvatud tsitadel. Teenindajad olid vaid mehed – nii retseptsioonis kui baaris. Restoranis oli üks naine ka vahepeal tööl. Aga domineeris maskuliinne teenidnav personal. Soliidsed, abivalmis, respektiga. Kusjuures ei jätgnud migit vöimalustki jootraha pakkumiseks, mis oli natuke üllatav, sest mötlesin alguses, et see söbralikkus on selleks, et jootraha välja teenida. Aga ei. See oli nende käitumiskood, ja arvan, et jootraha vötmine oleks olnud patt nende jaoks.

Puhkasin siis natuke reisiväsimust ja siis ajasin jalad alla ja liikusin viiskümmend meetrit hotelli taha – ülikooli, et süüa löunat ja öelda tere Adelale. Nimelt oli kohalik konverents juba käimas. Ja muidugi tahtsin kuulata ka legendaarset suhtekorraldusguru Ameerikast, Dennis Wilcoxi. Ma arvan, et selle mehe nime teavad Eestis köik, kes vähegi mönd suhtekorralduse raamatut lugenud on.

Söök oli nagu ta oli, muideks söök on kogu reisi köige nigelam osa olnud. Aga oli tasuta. Ning vanu tuttavaid oli ka kena kohata ja kallistada. Venelannadki olid kohal – Irina ja Larissa – kohtasin ja tutvusin nendega talvel Voronezhis. Olid väga önnelikud, et Rumeeniasse said, ja veel önnelikumad, et neid Euprera eliidile tutvustasin, nö öukonda töin. Olid teised mulle isegi Voronezhist kingituse kaasa tarinud – mingi portselanist vaasi, ilusa sellise. Aga noh seda poleks küll vaja olnud. Ma ei arva, et minu roll selles nende integreerimises nii suur oli, et kingitust vaja oleks olnud. Aga see on vene stiil ja sellised nad on, pole pahaks panna. Igaüks oma kultuurikoodist lähtuv loomulikult.

Professor Wilcoxi loeng oli muidugi äärmiselt triviaalne, lausa üllatavat pointivaba. Mötlesin, et see ehk oli sellepärast seekord niisugune, et kohaliku konverentsi kuulajaskond oli pöhilisel tudengid ja kohalikud Rumeenia praktikud ja äkki neile oli vajalik selline lihtsustamine. Aga pole kindel, kas see ikka pidi nii primitiivne olema, see presentatisoon. Aga jah, sellisena see välja kukkus. Öhtusöögi ajal tuli Sue, meie praegune Euprera president mu juurde, kükitas mu ette ja vaatas tösiselt silma:” Kaja, ütle nüüd ausalt, mis sa sellest Wilcoxi esitlusest arvad…” Tema pruunid karumömmilikud silmad olid kelmikad ja vaatasid puurivalt mulle otsa…”Noooo, ma arvan, et see oli selline lihtne…”, püüdsin jääda poliitiliselt korrektseks. Sue’le see loomulikult ei olnud piisav ja ta pinnis edasi:”No ole ikka otsekohene!” ”Tead Sue, meie kandis niimoodi päris otse ütlemine poel viisakas, aga loe mu ütlust natuke ka ridade vahelt, möned diskursused on seal peidus…” Selle peale hakkasime mölemad naerma, ja öhtu arenes omasoodu. Mr Sitakeeraja suutis end meie lauda sööma möllida – kuna istusin venelastega koos – Larissa ei osanud eriti inglise keelt ja ta tahtis minuga vene keeles rääkida ja ses möttes olika Mr Sitakeeraja neile hea kaaslane, sest seegi rääkis vene keelt. Kannatasin ära, hambad ristis selle seltskonna. Venelannadega oli muidgi tore tsattida, nad on söbralikud ja südamlikud, aga see va Mr Sitakeeraja, tundus, et muutub kogu mu reisi ”sitaks saapa kontsa küljes”.

Jalutuskäik läbi öise Bukaresti oli kena. Tänavad olid tühjad, enne hotelli ühes kangialuses mingi laksu all tegelinskid jaurasid. Aga neist ei olnud ohtu, nad ei saanud iseendagagi hakkama. Huvitav oli see, et peatänavaga paralleelne tänav, mis hotelli tagaväravani viis, oli väga armetu ja hale. Mahajäetud ruumid majad allkorrustel sissepekstud akende, prügi ja graffitiga. Kuse ja muude ebameeldivate odööridega rikastatud. Ûksikute uduste kogudega nurgatagustes…Ja tohutus koguses kaablitega postide otsas. Hale ja nukker.

Hale ja nukker oli ka Bukaresti peatänav. Olid küll möned poed, aga enamuses vaid aknale liimitud sildi järgi identifitseeritavad poena. Tühjad, elutud. Paar tegutsevat poodi oli ka, üks riiete, üks jalatsite-kottide ja üks kalliste kellade pood. Viimase aknavitriinid tehti ööseks ja nädalavahetsueks tühjaks, ükski väärtuslik kaup ei jäänud nähtavale. Hommikul pandi tootenäidised siiski tagasi nähtavale.

Väikese shoppingu tegin, ostsin sellest kinga ja kotipoest täisnahast lillaka koti oma lillade kingade juurde. Mulle tundub, et ma olen natuke koti ja kingapervo…

Konverents oli Bukaresti akadeemilised raamatukogus. Jube ilus hoone. Pole nii kaunis hoones kunagi konverentsil olnudki. Konverentsi alguseks oli tellitud muusikaline tervitus – Bach ja Vivaldi… Midagi ilusamat oleks olnud keeruline tahta.

Tervitused, köned, avasönad… Ja nii see siis algas…

Minul oli esimsel päeval kohe ümarlaud, kuhu mind keynote speakerina oli kutsutud osalema. Läks hästi. (Vaata slaide mu akadeemilisest blogist). Läks isegi ii hästi, et kolleeg UK-st, sotsiaalse meedia ja pr suhete edasiarendamise pioneer Philip palus mind eksprompt esinema ka tema ümarlauda järgmisel päeval. No olin meelitatud ja ega ei saand ju öelda ei. Kuigi see, mida Philip mult tahtis, oli suht segane. Kahel pöhjusel, vahel on Philipi mötted üldse natuke segased, ja tema inglise keel on ikka niiväga briti inglisekeel, et üsna sageli muutub see oma suures autentsuses teistele arusaamatuks. Aga kogenud suhtekorraldajana rakendasin oma möistmise rakud köik tööle ja pärast sönavöttu tundus, et olin isegi pointile pihta saanud.

Oh ja siis ole veel mu oma sessioon, mida pidin juhtima, ja kus mu omad ”lapsed” Laura ja Chiara ka ettekande tegid. Läks kenasti. Aravati et olevat olnud huvitav diskussioon ja söbralik atmosfäär. No mida siis veel tahta.

Kohalikud tudengid, kes olid konverentsi nn abimeeskonnas vötsid mind oma lemmikloomaks. Millegipärast neile meeldis see paks, kepiga lollilt naeratav ja kuumuse käes kövasti higistav pöhjamaalane. Meie sümpaatia sai alguse kohe esimesel päeval, kui veel kohalik konverents oli, ja ma ülikooli peahoones ühele marmorpostamendi alusele puhkama patsatasin. Nende jaoks oli see nii ebaöppejöulik käitumine, ja nad ei suutnud imestada sellist jumalavallatust. Ega ka mitte seda, et öppejöud tudengitega nagu omasugustega räägib. Sain tunda seda, mida suured ja paksud suhtekorraldusgurud sageli konverentsidel kogevad – köik tahavad pildistada  nendega koos. Minuga koos tehti ka kümneid pilte, tudengite initsiatiivil… kena soe tunne oli sellest tähelepanust.

Intermezzo: kirjutan seda teksti Bukaresti lennujaamas invaliidide teenindamise osakonnas ratastoolis mönuledes. Valisin siin passimise ja kohvikusse mineku vahel selle esimese, et saaks oma muljed kirja panna. Mr Sitakeeraja just marssis mööda, tahtis minuga sama taksoga tulla, aga ma nihveldasin ära. Tahtsin oma Theodoriga tulla – mul oli plaan, et kui me lähme natuke varem liikvele, saab ehk natuke ka linna vaadata.

Theodor söidutaski mind Chausescu palee juurde ja natuke ka mujale. Ja rääkis, et tema tütar on ka Bukaresti ülikoolis kommunikatsiooni öppinud ja töötab nüüd Vodafoni kommunikatsioonimeeskonnas. Tödemus, et küll maailma on väike, oli armas, ja Theodor muutus seda söbralikumaks, kui sai teada, et ma tema lapse koolis ja erialakonverentsil käisin. Sellised kenad ja südamlikud suhteliinid…

Konverentsi päevad olid muidugi äärmiselt pikad ja ka väga väsitavad. Ei mäletagi, et oleks viimasel ajal nii intensiivsel üritusel olnud. Adela, meie Rumeenia kolleeg ja konverentsi korraldaja oli ikka täistempo peale keeranud. Ise ta oli ka selline, et vöiks igiliikuriga vörrelda. Väike, käbe, löbus, jöuab igale poole, aitama, kontrollima… kevadel oli tal tösine operatsioon, löigati vähki, ja mingi hetkel olime mures, et mis konverentsist saab, kui Adela ei parane. Aga paranes ja oli oma parimas vormis. Muidugi, ega seda vist löpuni teada ei saagi, mis selle ettevötmise tegelik hind tema jaoks oli. Täna Susannega Portugalist rääkisime, et gala öhtusöögi veinid olevat ta ise omast taskust maksnud. Ja seda veini joodi töl öhtul ikka ohtralt. Ja muuseumi piletid olevat ka Adela omast taskust maksnud. Ja mida veel, ei tea. Eks see postkommunistlike maade vaesus on selline, et … ja vb olla Adela tahtis jätta muljet külalistele. Kuid maksta ligi 100 inimese veinid ja muuseumipiletid, on vist ikkagi liiga suur külalislahkus?

Kuidas meie oma Jyväskylä konverentsiga järgmisel aastal saame. Soomlastel puudub selline lai joon ja ma ei usu, et ülikool minegid alkoholi arveid aktsepteerib. Jääb üle vaid sponsoreid otsida.

Ilm kogu konverentsi ajal oli superilus. Möni keskpäev kiskus isegi üle kolmekümne kraadi väljas päikese käes. Vett kulus palju ja öhtuks oli ikka nii suur väss peal, et kohe oli. Aga tore oli ka.

Kodutuid hulkuvaid koeri, mille eest Marita meid enne reisi hoiatas, ja mille pärast ta kohe eriti hirmul oli, tegelikult ei olnud. Paanika ja Pauliina käest öpitud koerte törjumise vötted olid täiesti asjatud. Ûks pooliku sabaga önnetu olemisega krants küll peatänaval hulkus ja söögipalakesi ootas. Aga saanud ampsu, urhatas ta tänutäheks ja jooksis kiiruga eemale, et kes pisku eest ei täna, ei see ka suure eest tänulik oska olla. Kena kutsu oli, aga eks igaühel meist ole oma saatus ja oma rada käia. Selline siis tema elu.

Laupäeva pealelöunal, kui köik oli juba löppenud, istusin hetkeks Rumeenia vabadussamba alla, et vaadata inimesi ja tunnetada öhustikku. Ja tasahaaval hakaksid sinna ümberkaudsetest majadest lapsed ruladega kogunema. Kenad puhta ja viisaka olemisega lapsed olid. Tundub, et linnas nende mängimisvöimalused olid minimaalsed. Vöidusama ümbruses oli üks väheseid paiku, kus teekate aukudeta oli, kena ja sile nii, et sai rulaga trikke harjutada.

Kui nädala sees oli peatänava kandis vähe rahvast liikvel, siis nädalavahetusel oli veelgi vähem. Paar mutikest, kes koristamis missioonil istusid pargis puu all, ja möend valvurid, ja natuke prügikorjajaid, ja ka möned armund paarid – körgetel kontsadel mukitud tüdrukud dressmeeste käevangus rulatavatel lastele lisaks.Noh natuke turiste ka.

 Täna siis tegin tiiru ka vaatamisväärsuste juurest läbi, Theodori abiga. Laupäeval oli meil küll plaaniline ekskursioon, aga 1. Olin väsind sest palavusest, ja 2.pelgasin, et peab palju tatsama seal Chausesku palees (mis niimoodi oligi, nagu pärast teised rääkisid), nii et jäin pundist maha ja tegin asja hiljem üksinda, endale sobivas formaadis…

See dikaatori loss, maailma suuruselt teine ameeriklaste Pentagoni järel, oli ikka üüratu. Ja paradoks selle majaga on, et vanamees ehitas selle endale ja oma naisele, kuid ei saanudki seal elada, sest kooles enne. Hoone ehitamine oli aga kallis mitmes möttes… palju inimesi sai hukka ehitusel, kuna pinge ja nöudmised olid üüratud. Ning samuti rahalises möttes oli ettevötmine roppkallis. Eriti selles kontekstis, nagu Theodor rääkis, et inimesed olid samal ajal näljas – kuu aja peale oli kilo liha näkku ette nähtud näiteks, ja et seda oma kilo kätte saada, pidid paar päeva järjekorras seisma. Meie kommunism on selles valguses ikka täitsa inimlik olnud.

Chausesku palee ees aga oli üüratu pikk purskkaevu allee – Rumeenia dikaatori suure söbra Kim Er Seni idee ja tema auks ehitatud. Ilus muidugi, omamoodi, aga teisest küljest täiesti möttetu oma mastaapide ja haarde töttu. Mis inimestel küll peas toimub ja miks selliseid kolossaalseid mastaape tahetakse realiseerida. Ei tea. Inimene on imelik loom…

Nüüd siis istun siin lennujaamas, ja ootan, millal mind lennukile söidutatakse. Seiklus on otsas ja mälestused kenad. Tahaks kunagi tulla tagasi nii, et oleks aega rohkem ringi vaadata. Ennule veini hinnad jäidki välja uurimata, sest keskuses, kus liikusin, toidupoode ei olnud, isegi vett pidid tüdrukud kuskile nurga taha otsima minema. Täna oleks saanud Theodoriga poepeatuse teha, aga kahjuks on pühapäeviti siin poed kinni. Nii et seegi asi jääb ära. Ja ratastooli teenuse hind on see, et ka lennujaama poodi ei pääse.

Aga ju saab ka ilma selle veinita hakkama. Muljeid on see eest palju, need on sama päikselised, kui olid päevad siin kohapealgi.