(Pildil: seened minu ukse ees murul)
Tänane päev on kulgenud magistritudengite sildi all. Keskpäeval tuli öpilane Niina arglikult mu uksele – oli juba paar päeva tagasi saatnud oma töö drafti – ja pelgas tösiselt kriitilist tagasisidet. Ja pealelöuna kulges üldise magistriseminari vaimus – meil on kombeks esimene kord köik rühmad kokku vötta ja üldiseid asju sedasi seletada – et kui palju peab seminarides osalema ja kuipalju on vaja teha esitlusi ja oponeeringuid ning läbi käiakse ja meelde tuletatakse ka köik muud rutiinid. Kokkusaamise löpus täidavad tudnegid väikese küsitluslehe, kus siis avaldavad arvamust, kelle rühmas nad olla tahaksid ja mis teemal oma tööd teha. Noh enamvähem vördselt jagunesid, kuigi Perttile tuli silmnähtavalt siiski rohkem – tema on meil sotsiaalse meedia ja vörgukommunikatsiooni alale spetsialiseerunud ja paljud tudnegid soovisid seeaasta teha oma uurimusi just sellest vallast. No Pertti on hea juhendaja ka, selline rahulik ja klassikaline. Hollandlane teeb sel sügisel rühma koos V-ga, selle etleja ja showpiigaga koos – Hollandlasel on salaplaan V -d öpetada enam akadeemiliseks ja nii edasi. Noh eks näis, kes keda. Mulle tundub, et ega see V nii arendatav ikka pole, kui Hollandlane loodab.
Mulle tuli ka tudnegeid lisaks, aga mitte tapvalt palju, ja see on kena. Selline töine pealelöuna siis. Ahjaa, hommikupoole vöttis korra seest natuke köhedaks ka – meie magistriprogrammi üldine juhtimine on jäänud kuidagi haraliseks, sest Hollandlane, kes on öppetooli eest vastutaja, on end distantseerunud ja tegeleb sellega, millega talle meeldib tegeleda – projektidega, ja ta pöhimötteliselt ei taha osaleda asjades, kus Pertti on ka osaline. Ja nii see selline kassi ja hiire mäng käib meil. Vötsin siis vastutuse ja ütlesin Perttile, et : “Eks ma siis vöin ju seda üldist koordineerimist teha…” Ise aga mötlesin, et mida v…u, miks möne isiklik antipaatia ja solvumine peab kogu öppetooli tööd segama ja kaost tekitama. Ühest küljest jah, kui keegi ei juhi, siis topimub asi isejuhtimise teel, kuid selle Hollandlasega ei tea ju kunagi, millal ta äkki jälle juhtima hakkab… Muideks Epp saatsi mulle täna ühe naljaka maili edasi- neile ajakirjandusse oli üks koostööpakkumine tulnud ja selle oli kirjutanud üks hollandlane: “To be very practical (I’m Dutch, I didn’t learn to be polite), let me add that we see a clear interest”. Hakka vöi uskuma, et meie häda Meie Hollandlasega ongi nende rahvuslik häda…
Aga korraks veel Niina juurde tagasi tulles – tema töö oli kena, ja ma ei saanudki kriitiline olla, ega tahtnudki. Teooria osas väike täiendus ja möned struktuurilised muutused ja ma usun, et jöuluks saab töö valmis. Ühe asja lasin küll tal ringi teha – sissejuhatuse. See oli ka üks paras tsitaatide kogum. Ja mulle tundub, et see on soomlaste arglikkuse näide. Nad peidavad oma mötted ja arvamused autoriteetide ütelmiste taha. Olin siis ka Niinaga otsekohene: “Ainus asi, mis mulle su töös töesti ei meeldi, on see, et siin sissejuhatuses ei ole sind ennast – mida sa uurid ja miks sa seda uurid ja miks see tähtis on… Mitte sönagagi sa sellest ei räägi. Selle asemel oled kogunud omale hulgi suuvoodreid ja üritad nende kaudu midagi väljendada… Kuid seetöttu käid nagu kass ümber palava pudru…” Niina hakkas seepeale naerma, ei pannud pahaks mu väikest robustset väljaütlemist: “See vist on nii soomlase moodi, et me tahame alati toetuda autoriteetidele ja pelgame oma arvamust välja öelda… Sul on öigus. Ma proovin seda sissejuhatust uuestu sönastada…”
Aga muidu on rahulik – kirjutasin täna kirjad tädi Eilale ja tema vennale Hannule, ja tänasin piltide eest. Tädi Eila on ikka fantastiline – ise juba üle 80 aasta vana, aga mässab selle va “daatoriga” (arvutiga siis, inimkeeli väljendudes), laadib sinna pilte, töötleb neid Picasas, saadab e-maile jne jne. Hull värk. Annaks jumal mulle selles vanuses sellist südikust.
Maja ette tuleb aga seeni muudkui juure – iga öö on jälle uued tatid oma ninad välja pistnud. Ei tea, mis sest murust löpuks saab?
Eile vötsin voodilugemiseks Aino Kallase päevikud. Nüüd Stockholmis tädi Eilat külastades ta mulle need kinkis. Mötlesin, et öpin asjatundjatelt, kuidas kirjutada… Praegu mulle tundub, et ju vist oli Aino Kallase päevikute kirjutamise ajal aeg ja stiil ikka väga teine. ma vist ei tahaks oma päevikuid sellises stiilis kirjutada ja avaldada. Aga lugeda oli huvitav. Tundub pönev naine olevat…
Karuema Päevaraamat 