Mäletate seda lahedat reklaami, kus Vörno “Sooooome ja Pooooooola” kraaksus 🙂 Mulle tuleb see iga kord meelde, kui kui Soome vöi Poola lähen 🙂
Seekord käisin Poolas, Poznanis. Väga vahva reis oli. Millegipärast on alati olnud nii, et maadmööda Euroopasse reisides heal juhul Poolat küll puudutan, kuid sellesse riiki süvenemiseks pole kunagi eriti aega olnud. Seekord plaanisin teisti ja ei pettunud. Lennureis Tallinnast Poznanisse oleks olnud absurdne just mitmete ümberistumiste töttu ja ega need lennujaamad ajaveetmiseks siis nüüd nii mugavad kohad ka pole. Parem tangi auto soodsat kütust täis (kuniks kütus veel on soodne, muidugi), ava autoaken, ja alusta matka läbi Via Baltika. Tallinnast hommikul teele asunud, oled öhtuks Poola piirist üle ja see kaunis ja arhailine maa hakkab end sulle palahaaval avama.
Söögipeatus: vali koht, kus vähem rekkaid ja rohkem söiduautosid hoovi peal, saad pönevama paiga. Minul vedas sedasi, et köhu saime täis kodust sööki – Flaki supp on Poola rahvusroog ja valmistatud soolikatest. Kui seda tead, siis sööma eriti ei kipu, aga kui ei tea, milles supp tehtud – maitseb ülihea. Portsjon oli umbes pool liitrit. Hullumeelsus! Kuidas nad ometi nii heldelt omi kliente suudavad teenindada? Praad aga ei tahtnud hoopiski taldrikule mahtuda. Teate ju küll neid köige suuremaid praetaldrikuid? Sellisele oli kaks suurt käntsakakt ülivärsket ja hörku seasnitslit pandud, lisaks hulgi kartuleid ja salateid, nii et üle taldriku ääre kippus see kraam. Ja muidugi Lechi ölu vaadist sinna juurde…
Teed: polegi enam NIII hullud, kui vanast ajast mäletan. Muidugi, kohation küll nii nagu selles ümbermaailmareisu mängus – et selelks et kolmsada km edasi liikuda, söidad 200 km kiirteel ja siis seisad silmitsi olukorraga, et sihtpunti jöudmiseks on ikkagi umbes 300 km veel vaja söita…Aga tulebki kohe varuda aega ja vötta suund väikestele teedele.Siis on kindel et 300 km ongi 300km. Ja kunagi ikka kohale saab.
Liikluskultuur: Märgid ja liikluskorraldus on nörkadele. Reageerida tuleb ainult politsei peale – teistele tuledega märku anda. Muusosas jälgi kohalike kombeid. Ehk nagusoomlased armastavad öelda – maassa maan tavalla!Punane tuli valgusfooris ei olegi aati punane, ja kiirusepiirangud kehtivad siis, kui politsei on nägemisulatuses.
Inimesed: slaavi möjud on tugevad, eriti riietumiskultuuri aspektist vaadatuna. Minu Löuna Aafrikast tulnud kolleeg, kellega Pooalas kohtusin, kommenteeris: “totally overdressed, like prostitutes.” Noh töele au andes seda kommeteeriat ennast vaadates tekkis ka tahtmine samamoodi öelda…
Keel: ainult poola keel ja siis veel kord ainult poola keel. Ole sa teenindaja vöi politseinik vöi niisama inimene tänavalt – peale poola keele muid keeli, tundub, et olemas e ole. Eks see ole suure rahvuse privileeg ainult omas keeles köneleda. Ikkagi ligi 40 miljonit isendit vöi natuke rohkem isegi….Kolleeg Hispaaniast, kellega ka Poolas kohtusin, viskas sarkastilist nalja – et kui Hispaanias kohatakse inimest, kes mingit muud keelt eriti ei räägi siis seda kutsutakse poolakaks…nojah. Tegelikult nii vöib öelda küll. Muidugi,vöib olla, et meie vasuvötjad Poznani ülikoolist natuke selle nalja peale solvusid.
Ilm: Ropult soe. Keskpäeval pluss 36 kraadi on täiesti tavaline. Päevläbi parkinud autos oli kraadiklaas töusnud pluss kuuekümneni ja plastikdetailid näitasid deformeerumise märke. Aga soe on ju hea. Eriti veel kui talve läbi oled külmetanud ja päikest igatsenud.
Raha: Hinnad on umbes samad kui Eestis, vöi ehk ka veidi odavamad. Majandussurutisega toimetulemiseks on riik oma rahapoliitikat korrigeerinud ja see säilitanud vöime eluga toime tulla.
Maasikad ja kartulid: Teede ääres on mammid oma kraami pakkumas. Endiselt. Nagu vanadel headel aegadel. Hinnad on head ja kaup aus. Maasikatest toitumine on töeline vitamiinipomm pöhjamaises viletsuses kidunule. Kartuleid tuleb kindlasti koju reiskingituseks kaasa osta – suured ja värsked ja odavad.
Otsus: väike konverentsireis tööaasta löpuks Poola on hea algus töelisele suvepuhkusele Eestis.
Karuema Päevaraamat 