Pretsedent on loodud – kohtuvaidlus Delfi versus Leedo päädis viimase vöiduga. Meedikanal puhiseb pahaselt ja lubab edasi Euroopasse kaevata. Toetajad arutlevad sönavabaduse piiramise üle. Selline on üks kömu-uudis selle nädala Eesti meedimaastikult.
Arvan, et kohus tegi otsuse ausalt ja tuginedes faktidele ja tuginedes süüdistusele. Pole mötet rääkida rämpskommentaatorite ristilöömisest, kui Leedo nende vastu hagi ei esitanud. Kohtunik saab töesti süüdi vöi öigeks möista seda, kelle vastu süüdistus on esitatud. Iseasi on muidugi, miks Leedo Delfiga kaklema läks ja miks ta konkreetselt nende kommentaariumis tigetsejate vastu süüdistust ei esitanud – tehniliselt on see tänapäeval suht lihtne välja selgitada, kes neid inetud ja solvavaid kommentaare sinna Delfisse kirjutas/kirjutab. Kuid see oli mehe valik ja sellisena me seda ka vötame, see on tema öigus. Mis sest, et möne teise arvates oleks nende rämpskommentaatoritega kaklemine töepoolest palju töhusam viis avaliku ruumi reostajate vastu vöitlemiseks, kui meediakanaliga södimine. Pole mötet hurjutada sönumite edastajaid, vaid ikka sönumite tootjaid. Oleks ehk kohasem? Aga seekord siis sedamoodi. Pretsedent on loodud igal juhul ja öhus on ähvardust ka kommentaariumides ilastajatele, töenäoliselt järgmistel kordadel neil enam meediakanalite kaitsva selja taha pugeda ei önnestu, sest öhus on avaliku ruumi puhastamise höngu. Möned meediakanalid on juba asunud reostajate vastu vöitelmisega, ja see on ainult tervitatav.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada, hoopiski sellest, miks ja kuidas sünnivad kommentaarid, mis teisi inimesi solvavad. Mis laimavad ja valet levitavad…
Eesti on demokraatlikus riigikorralduses elanud juba peaaegu 20 aastat. Mida me selle ajaga oleme öppinud? Kas me sipleme ikka oma veneaegsetes mälestustes vöi oleme hakanud realiseerima oma unistust demokraatlikust maailmakorraldusest meie ümber? Mida üldse tähendab elu demokraatlikus riigis? Mida me sellest elukorraldusest teame? Söna ennast kasutame sageli, kuid kas me alati ka selle sisu enda jaoks lahti mötestame? Niisiis, elu demokraatias, mida see tähendab? Saame vabalt valida; saame ise otsustada, millisesse parteisse astume; ei pea kartma, et meid keegi represseeriks nahavärvuse, usutunnistuse ja muude spetsiifiliste erilisuste pärast (see on küll teoreetiline asi, kuid asi sellegipoolest); jne jne.
Ûks olulisemaid erinevusi meie minevikku jäänud totalitaarse riigikorraldusega on aga sönavabadus: demokraatlikus riigis meil on sönavabadus, totalitaarses ei ole. Seega, oleme endale saanud ühe olulise ja tähtsa vabaduse – avada oma suu ja öelda välja, mis sülg suhu toob. Ja keegi ei saa panna pahaks, sest meil on ju nüüd demokraatia ja sönavabadus ja pole oluline, kas ühe inimese väljaütlemised teisele inimesele sobivad.
Ûhe asja oleme aga unustanud selles suures sönavabaduse ja demokraatia nautimise tuhinas – oleme unustanud oma vastutuse. Oleme unustanud tösiasja, et vabadus ja öigus midagi teha toob endaga alati kaasa vastutuse. Vastutuse oma tegude eest, vastutuse oma sönade eest. Arukad ja südametunnistusega inimesed öpivad vastutama tavaliselt ilma erilise raskuseta – see on osa intelligentseks inimeseks olemise rutiinist. Kuid inimeste intelligentsustase on väga erinev, ja on ka palju neid, kes sellisele väikesele tühisele lisanüansile oma saadud suure vabaduse ja öiguse hunniku otsas ei mötle. Nii nagu me liiga sageli ei mötle poetades maha oma olmejäätmeid…niisamuti ei tule meile meelde pisiasi, et oma sönavabaduse ja öiguse kasutamisega me vöime ka intellektuaalset prügi toota, reostada avalikku ruumi samamoodi kui me reostame metsaalust vöi mereranda. Vastutustundeta realiseeritud sönavabadus on sama röve kui metsa alla visatud kasutatud (ja haisev) konservikarp…Ehk siis, tegelikult – selle asemel et meediat – ehk siis ülekantud tähenduses kirjakandjat hurjutada ja materdada, me vöiksime ja peaksime üles otsima oma vastutused – vastutsue oma sönade ja tegude eest, vastutuse olla kodanik demokraalikus ühiskonnas. Selle kaudu saab meie ühiskond oma kvaliteedi. Kui see vastutus jääb vötmata, siis on ka ühiskonna kvaliteet nigel. Loogiline? Ja olla kodanik demokraatlikus ühiskonnas tähendab sisuliselt seda, et me ei reosta oma elukeskkonda, et me proovime ikka ja ainult olla paremad – lugupidavamad ja tolerantsemad oma kaaskodanike suhtes ning ei saada avalikku ruumi sönumeid mida ainult prahiks vöib pidada, ajada suust välja köike seda, mis süljega koos tuleb. Ilma mötlemata, ilma enesele aru andmata, et kord lendu lastud söna ei saa enam tagasi vötta. Ilma oma vastutust tunnetamata. Keegi tark mees kaugel Ameerikamaal on kunagi öelnud: “Three things that never come back: the spent arrow; the spoken word; the lost opportunity.” Kuid tegelikult ei peagi niiväga tark olema ega ka mitte kaugel Ameerikamaal elama, et seda teada ja meeles pidada…
Karuema Päevaraamat 
Posted by kiilike on juuni 14, 2009 at 12:57 p.l.
Jah, ma pidasin silmas Delfi kommentaare – neid ma tõesti lugeda ei viitsi. Kord kui ise Delfisse artikli kirjutasin, lugesin küll. Meelde jäi ikkagi positiivne tagasiside, negatiivsus tuli neilt, kes tegelikult asjast miskit ei teadnud.
Aga oma blogi kommentaare ikka loen ja tõtt-öelda pole ühtegi sellist veel olnud, mida kustutama peaksin. Mul on vist hästi läinud. Siiani olen kõik avaldanud. Arvamuste vabadus ikkagi 🙂
Ei taha muidugi ära sõnuda..
Posted by Oudekki on juuni 13, 2009 at 9:04 e.l.
Ma ei tea, mina küll vaatan, milliseid kommentaare minu blogisse kirjutatakse ning püüan vastavalt reageerida, kas kustutamise või lihtsalt korralekutsumisega.
Loomulikult on igal osalejal vastutus oma sõnade eest, aga mõnevõrra vastutab ka vestluse korraldaja selle eest, mis toimub. Loomulikult, kõike ei saa alati vältida, aga saab oodata, et korraldaja vähemalt võtaks mõned tervemõistuslikud meetmed kasutusele. Eesti meedia kiituseks peab ütlema, et neid vähemalt üritatakse teha.
Vastutuse näide kaugelt ameerikamaalt on ka see, et kui sina korraldad oma kodus peo, kus inimesed tarbivad alkoholi, siis sina ka vastutad, et need inimesed sinu juurest elu ja tervisega koju jõuavad ja näiteks purjuspäi autorooli ei istu.
Aga muidu ma jagan seda imestust, et kus inimestel see aeg istuda ja teiste peale nende töökohtadesse kaebekirju kirjutada. Oleks, et tööandja ise monitooriks töötajate mõtteavaldusi, aga ei on usinad kodanikud, kes teineteise peale kaebavad.
Ma arvan tegelikult, et selle vastu ei aita niivõrd monitoorimine vaid hoopis arutelude toomine internetist tänavale, avalikesse ruumidesse jne. Teisele näkku on palju raskem igasugusi õudusi ütelda, sest sa näed tema nägu, et ta on kah inimene, mitte monstrum. Kui inimesed õpivad reaalselt lugupidavalt vestlema, eks see kandub ka internetti.
Posted by kiilike on juuni 12, 2009 at 11:16 e.l.
Mulle tundub, et see anonüümne ‘kommimine’ on põhjustatud mitme teguri koosmõjust, mis tuleneb nii meie minevikust kui ka praegusest ühiskonnast. Eks siin, Ameerikas, on ka palju selliseid emotsionaalseid arutelusid, ainult et siin julgevad, st tahavad inimesed enamasti oma nime all esineda. Nad ei karda, et hiljem mingid tagasilöögid tulevad nagu meil sageli peljatakse. Inimene, kes oma nime all esineb, ei taha ka liiga rumal välja paista.
Ma tegelikult ei tea, kes need kommentaatorid Eestis on ja kust nad selle aja ja tahtmise võtavad, et lihtsalt internetikeskkonda reostada. Aga ma arvan, et keskkond saaks hulga puhtam kui nad oleksid identifitseeritavad. Süsteemi sisseviimine polevat ju võimatu. Sest ega ma ei tea ka palju neid, kes neid kommentaare lugeda viitsivad – isegi kui seal on mingi asjalik arvamus, ei leia seda ju üles. Ma hakkasin mõtlema, kas olen kunagi ise kommenteerinud – ei tule meelde küll. Kuidagi ei taha nende anonüümsete mõttetute kommentaatoritega end ühte ritta seada, isegi kui oleks midagi öelda.
Aga see Leedo lugu, see on nüüd siis pretsedent. Minu jaoks samuti arusaamatu. Eks näe mis edasi.
Posted by Aivilii on juuni 12, 2009 at 12:00 e.l.
http://www.aki.ee/est/?part=html&id=124
Käisin kevadel Andmekaitse inspektsiooni poolt korraldatud seminaril, näed sellelt lingilt päris huvitavaid materjale.
Eks see üks tuuleveskitega võitlemine ole.. Seminaril arutati näiteks seda, et kommenteerida saab tulevikus vaid ID kaardi abil – samas mõeldakse siis raudselt välja mingisugune uus viis ja koht (nt spetsiaalne kommenteerimise sait), kus võib vabalt kõike ja kõiki mustata. Vist mitte üheski teises riigis ei tegelda nii pikalt ja põhjalikult netikommenteerimisega (vist ka Soome?) ja üksteise materdamisega.. Eestlastes on viha, mida nad netis välja elavad (mõni ütleb jälle, et jumal tänatud, et selline koht on, muidu elataks end välja lähedaste inimeste peal) ja miks see nii on – tahaks väga teada! (Tuleb korraldada küsitlus :D) Eks mingi vimm on ikka inimestel veel vene ajast sees ja see on kandunud edasi ka järgmisele põlvkonnale, lootust on et ajaga see siiski taandub. Võibolla teeb meid kurjaks ka meie mõttetu kliima?
Tegelikult on siiski tunduvalt olulisem – võrreldes interneti virtuaalsõimuga – see, kuidas inimesed reaalselt omavahel suhtlevad ja läbi saavad, ja ega see kiita pole..