Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Vaatasin eile Soome YLE Tv-st A talk saadet, kus soomlased vaidlesid/väitlesid eesti ajaloo üle. Mulle tegi väga haiget kahe soomlase Bäckmani ja Hietaneni agressiivne sönavött eesti ajaloo teemal. Ja tegi haiget just seepärast, et nädal tagasi mattis meie pere Vanaisa. 85 aastane vana mees oli väsinud ja oli otsustanud minna. Aga paradoks selles loos on see, et Bäckmanni ja Hietaneni väited eesti ajaloo, eesti inimeste saatuse ja elu kohta olid nagu oleks meid solgiga üle valatud, noaga vanades haavades songitud ja siis veel ka näkku irvitatud – et tegelikult neid haavu ei olegi ja me, eestlased, kujutame neid endale vaid ette… et me tegelikult olemegi ära teeninud selle halva ja kurja, mis idanaabritelt meie ajalikku on tulnud.
See jutt seal TV saates tundus mulle Vanaisa mönitamisena. Ta oli noor mees, kui ta kodust väevöimuga viidi. Süüd tal polnud, sest polnud ju elu veel alanudki. Laps alles, poisike. Viidi kaugele Siberisse, pandi tööle kullakaevandustesse. Koju sai siis, kui Stalin oli surnud. Kuid ei saanud ta Eestis enam edasi elada oma kodukohas, samuti oli tal keelatud tulla pealinna…Siberist tagasi tuli elusana. Önneks. Sest oli elujöuline ja elutahteline mees. Löppude löpuks – kopsud said kahjustatud, osa kopsu opereeriti ära, magu sai kahjustatud – opereeriti, käed värisesid nii, et saanud alati ise lusikatki suhu panna. Aga köva töömees oli. Ja harva rääkis oma kannatustest. Vanas eas elas veel ka insuldi üle ja kolm aastat veel selle järelelgi.
Vat kui oled elus kohtunud sellise mehega, kui sul on olnud au tunda sellist inimest, siis tunnedki Bäckmani ja Hietaneni avalduste järel nagu keegi oleks sind haisva ligase solgiga üle valanud. Jah, ka jutt vöib olga solk. Ega soomlased ise asjata üsna sageli ei kasuta sönapaari “paskapuhe”.
Fakt on see, et eesti rahva avalik mälu hakkab kaduma, sest need vanad ja paljukannatanud inimesed, kellele bäckmani-hietaneni sarnased näkku sülitavad ja kes kodus vaikselt nutavad, kui kuldhammastega kommunistlikud-sotsialistlikud matrjooshad mälestusmärkide ümber oma viinauimaste mordade ja vöikalt kölisevate medalitega öigust jalule seavad, need inimesed hakkavad meie keskelt kaduma. Meie kohus on hoida alles, elus ja elavana nende kogemus, nende valu, kes viimase suure söja ajal jäid kahe vaenutseva poole vahele – nii nagu viimase suure söja vöitjad on suutnud elus hoida oma valu. Siin ei saa olla küsimust, kelle valu on öige valu, vöi kelle valu on tähtsam.
Ma usun, et Eestis ei ole peret, kus ei oleks viimase suure söja haavu ühel teisel vöi kolmandal moel. Ma usun, et igal Eesti perel on oma lugu, kuidas läbi sotsialistlike kannatuste ellu jääda ja püsida. Räägime need lood siis avalikult köigile. Kui me vaikime, siis ju keegi ei tea, mida me läbi elanud oleme. Ja niikaua kui seda rahviuslikku valu otseselt kogenud inimesed veel elus on, kuulame, salevstame, lindistame, kirjutame üles nende eluloo ja kogemused, nende kannatused.
jah, on ilmunud raamatuid ja ajaleheartikleid, kus sellest köigest on olnud juttu. Kuid seda on vähe. Ja see on keeles mida möistavad vähesed. 
Kogume siia blogisse kokku köik selle valu ja vaeva, proovime oma lood tölkida ka inglise keelde (äkki on vabatahtlikke, kes seda teeks) ja saadame oma sönumi maailmale veelkord. Seame bäkmanile-hietanenile – notshnoi pozorile (dozor – vahtkond vene keeles, aga pozor – häbi vene keeles)- sirökkidele ja teistele nöukogude nostalgiast nöretavatele haavades sorkijatele vastu meie elulood, meie perede saatused. Ja tegelikult ei ole siin küsimus, mis rahvusest keegi on, vöi mis keelt keegi räägib. Sovjeedid tapsid ka vene keelt könelevaid ja saatsid Siberisse. Nii et pole vahet. Hammas hamba, silm silma vastu.