Tulin reedel Venemaalt. Huvitav oli. Ja ka masendav…
Olen selle reisi ajal palju möelnud, et miks Venemaal asjad praegu sedasi on, et ühte Lääne poolt tulnud inimest köik see kupatus masendama ajab. Ega siin vist ühest vastust polegi. Aga ühe asja ma mötlesin enda jaoks seal Voronezhis valmis: Venemaa ei saa edasi liikuda sellepärast, et ta vaatab tagasi. Ta seisab seljaga tuleviku suunas. Ja seepärast ei saagi ju edasi minna, vaid möned sammud selg ees – ei tea kuhu, kuipalju, kui kaua ja kuidas…
Miks ma nii arvan. Lihtsalt sel pöhjusel – sain seal palju rääkida erinevate tavaliste inimestega – et nad ei suuda edasi minna viimase suure söja öudustest. Nad ei suuda seda köike jätta seljataha. Ometi neis vöiks ju olla see vöitja rööm ja ind, mis kannustaks edasi liikuma. Aga ei, seda neis ei ole. Olen juba üsna veendunud, et see viimase söja vöit on tegelikult Venemaa karistus, Venemaa taak, pidur ja ahelad. Kuigi seda neile endile küll öelda ei tohi – see oleks selles kohalikus kontekstis jumalateotus. Mötlesin selle reisi ajal veel, et mis siis Venemaal oleks, kui söda oleks kaotatud? Kui vaadata praegu seda, mis Saksamaal toimub ja kuidas elu on edasi läinud, siis on igal juhul söja kaotamine olnud innovatiivsem ja jöulisemalt positiivsem kui söja vöitmine… Kummaline paradoks, eksole ju?
Aga kas pole ka mitte inimsuhetega nii – kuigi paljud meid ümbritsevad suhted on juba hapuks läinud, sageli kurbust, väsimust ja valu pakkuvad, aga ikkagi ei raatsi me neist lahti öelda. Eriti kehtib see hapuks läinud abielu suhete kohta. Me vaatame oma minevikku ja oleme iseendas kinni. lahendust ei tea ja asja paremaks muuta ei suuda, kuid lahti lasta sest minevikust ka ei saa. Ja see segab meil ka eluga edasi minemast. Kas me töesti kardame tulevikku? Kardame lahkuda mineviku valust ja vaevast?
Karuema Päevaraamat 
Posted by Renna-Maria on märts 6, 2009 at 5:17 p.l.
Olen sinuga Kaja nöus. Saksamaa tunnistas oma viga ja see andis vöimaluse arenguks, Putin aga raiub: köik peavad austama iga viimset kui lehekylge Venemaa ajaloos… Selline hoiak, et meie iialgi yhtegi viga ei ole teinud, on juba iseenesest infantiilne…Ja nii kaua kui KGB mafialiku perverssusega sotte selgeks ei tehta ja asju öigete nimedega ei nimetata, ei ole tervet arengukäiku lootagi.
Posted by kaja on veebruar 18, 2009 at 6:48 e.l.
no ei ma sind siijn silmas pea, ei tea sinu asju ju detailset. ikka omast elust räägin vaid…
Posted by Tiiu on veebruar 17, 2009 at 3:18 e.l.
Kui pead ka mind silmas, siis ma lasin ammu lahti, aga kuna tänus ellele targale sammule ilmnes tõde oma täies hiilguses, sai hakata asjadele vaatama julgelt ja ausalt. Kes ei julge siiani muuga kui valega lagedale tulla, on mu vastaspaarike, kes algatasid ka valedega külvatud kohtuasja. Nüüd on vaikus, ilmselt kardavad tõde. Mu lapsed, kes on ainsana asjadega kursis, hoiavad kõigel silma peal ja nad saavad aru, millest ülejäänud aru ei saa.
Posted by elviina on veebruar 15, 2009 at 12:19 p.l.
Kardan, et Saksamaa osa probleemi on laialdasest võõrtööjõu kasutamisest.
Posted by Larko on veebruar 9, 2009 at 6:37 e.l.
Venemaa kohta on öeldud, et seal pole 500 aastat demokraatiat vaja olnud ja pole seda ka järgmised 500 aastat tarvis. Selles pole ma aga nii kindel kui edukas Saksamaa olnud. Esimesed sõjajärgsed 30-40 aastat küll aga praegu on nendelgi vesi ahjus ja mitte ainult majanduse mõttes.
Posted by Karuema on veebruar 9, 2009 at 5:48 e.l.
seda ma ka mötlesin, sest siis oleks olnud kaks vöimalust – koos hitleriga vöi ilma ja mölemad lahendused oleksid olnud täitsa erinevad…
Posted by elviina on veebruar 8, 2009 at 8:33 p.l.
Ei taha solvata, aga kui Hitler oleks võitnud sõja, siis selles küll Venemaa ega ka mitte ühegi teise maa suhtes mingit innovatiivsust poleks olnud.
Teisalt oleks ehitatud palju koonduslaagreid üle Euroopa, mitte ainult siberis, krematooriume ja ei oleks praegust suurearvulist pärast sõda sündinud sugupõlve, kes on jäämas pensionile ja vajab ülalpidamist.