Kirjatsura tegi oma maakodule blogi, Teine Kaja kirjutab aeg ajalt oma blogis, kuidas ta maal oma juurte juures jõudu ammutamas käib…Maakodud on osa meist ja meie elust, paljudel vist…
Minu maakodu on Saaremaal, saare lääne osas, sealt edasi on suur meri ja selle taga Rootsi. Vene ajal siia ei pääsenudki, lõpuks jäi alles vaid piirivalve, sest normaalsed inimesed pagesid siit lõputust üksindusest…Nõukogude piirivalve oli meie kandis väga murelik, külarahvas ei saanud vabalt ujumaski käia – poliitiline hirm, et järksu ujuvad Rootsi ja pagevad sest suure sotsialistliku õnne riigist, oli ääretu.
Nii jäi meiegi kodu kuuekümnendate keskel tühjaks, sest peale vanaisa surma ei tahtnud vanaema seal enam üksinda elada. Tegelikult oli see ka suht keeruline, sest meie kodus ei olnud elektrit ja ei olnud enam kaevu. Elektrit polnud seal kunagi olnudki ja küla kaevud jäid kuivaks, kui sotsialistlik põllumajandus arenes nii tohutu kiirusega, et naabruse sood oli vaja ära kuivendada… Lisaks sellele kartis vanaema kotumartisid, kes pidavat ka siin meie maakodus elama (ja vist elavadki, sest neid on ka hiljem nähtud…kuid nad on head ja rahulikud…). Kotumardid – esiisade vaimud – on meie tegemisi vaikselt ja rahulikult siin jälginud, ja mulle tundub, et nad on olukorraga rahul:) Vanaema, aga jah ei tahtnud üksinda nendega siia jääda ja seetõttu jäi maja tühjalt seisma, aastateks, ja vanaema kolis Kuressaarde meie juurdre elama.
70ndal aastal peeti siin vanas talus veel mu õe suurejoonelised pulmad ja see oli ka vanale kodule viimane pidulik hingetõmme. Seejärel jäi koht unustusse, sest linnast oli siia pikk tee tulla, ühiskondlik transport oli ebamugavalt seatud, ja oma autot meil siis veel polnud…Ja nii see vana maja koos kõrvalhoonetega lagunes. Mingil x aastal, 7o-ndate keskpaigas, tuli meile Lümanda sovhoosist ametlik kiri, kus teatati, et meie lagunenud talumaja ei ole väärikas lisand sotsialistliku põllumajandusega tegelevale ettevõttele ja sovhoosi mullikad, kes meie maja taga karjamaal söömas käisid, ei saa areneda sotsialistlikult edumeelselt kui selline ebaesteetiline lagunenud kapitalismi jäänuk nende silmi riivab…Mäletan seda hetke meie Saue tänava kodu köögis, kui ema seda kirja valjusti isale ette luges. Mäletan oma vanemate nägusid ja tähendusrikast vaikust meie kodu köögis…Ega vanemad midagi kommenteerinud rohkem, kui et isa ütles, et eks selle vene korra ajal on igasugu kirju inimestele saadetud, et vaevalt et see kiri midagi enamat, kui vaid ideloogiline lollus on… Isa muidugi nii ei öeldnud, sest ta oli ju miilitsast pensionile läinud ja pidi ideoloogiliselt ikka korralik olema. Ja meie naabrimutt oli täitevkomitees sekretär ja kuulus seega nõukogude nomenklatuuri hulka, ja ega sellistest ju iial võinud teada, kas läheb koputama, kui miskit riiklikult ideoloogiliselt ebasündsat kuuleb… seega, oma väljendustes oldi ettevaatlikud, kuid vaikus oli kõnekam kui ükski sõna…
Kuna meil raha ega muid võimalusi selle vana kodu ja mullikaid häirivad lagunenud katuse remondiks polnud, siis jätsime selle kirja sinnapaika, ja lootsime, et ega sest nagunii midagi edasi ei juhtu..Aga ei. Mõne aja pärast tuli aktiivselt Lümanda sovhoosi kommunistidelt uus kiri, et kui me oma kapitalismi jäänukit ei remondi, siis nemad likvideerivad selle koleduse… Seepeale ema ütles, et ei tema küll ei lase võõrastel oma õue peale trampima tulla, ja sündis otsus vana maja ise lammutada. Õde küttis oma kodu vana maja palkidega ühe talve…Naabertalu aga lükatigi buldooseriga kokku, sest nendgi vana maja oli lagunenud ja remontimas polnud seda kedagi (hiljem kui maade tagastamiseks läks, siis oli ahnitsejaid hagijaid aga küll, nii et tahtsid juppi meiegi õuest endale kahmata, aga se selleks…) ja see vana maja varemete kivihunnik on praegugi meil näha – üle tee teisel pool…Muideks inimesed, kes seda vanade talude hävitamise rõvedust reaalselt tegid, on praegugi elus ja sovhoosi lõppedes said ärastada mitmedki vanade talude maad ja need müüa. Nii et vastavalt riigikorrale ka käitumis ja tegutsemismallid…Vat sellised inimesed ja sellised lood…
Maade tagastamise sahker-mahker ja kombinatsioonid said 2000 aasta kevadeks niikaugele, et saime lõpuks oma paberid korda ja suuremas osas ka naabritega kooskõlastatud ning alustasime talu taastamisega. Tõsi ta on, et kallite sugulaste ja muidu ahnete kaaskodanike abil on vana talu maadest oluliselt vähem järgi, kui enne viimast suurt sõda oli. Eks need hambad on kadedatel ümberkaudsetel selle talu maade peale verel olnud ju pikalt. Ja ega ahnus ja saamahimu kuskile kao…Omal ajal taheti vanaema ja vanaisa ju “sõbralike naabrite soovitusel” seepärast Siberissegi saata, et meil liiga head lambakarjamaad olid…Õnneks isa miilitsas ametis olemine pani sellele õudusele piirid – tollane miilitsaülem, kes oli viimane küüditamisnimekirjade ülevaataja, nägi seal tuttavat perenime – isa ja ema olid just 48ndal aastal abiellunud ja ülemus mäletas, et noore alluva naise perenimi oli Mälk…Olevat siis isa välja kutsunud, ja küsinud, et kas need on sinu naise vanemad…Jah ja need olid meie vanaema ja vanaisa…Ja isa nägi ka nimed, kes meie pere oli küüditamiseks üles andnud…Ja sõnagi lausumata tõmbas miilitsaülem vanaisa ja vanaema nimed sest nimekirjast maha ja nii pääseti Siberisõidust. Ja vanaema elas veel aastakümnedi nende inimestega kõrvu, kes ta peale olid kaevanud ja ta suhtles nendega ja sai kenasti läbi, ei pidanud viha… Aga ega see kõik neid kaebajaid ja ahnitsejaid paremaks tee. Need lasevad ikka omasoodu ja arvavad, et oma õiged tegijad…
Jah, aga 2000ndal siis alutasime taastamisega, niipalju kui sellest vanast talust siis ahnete krabajate küüsist alles oli jäänud ja tänaseks saab õue peal taas paljajalu joosta ja majad on vanadele vundamentidele taas üles ehitatud, ja elu läheb edasi…Kahju ainult et vanaema ja ema seda enam ei näe, sest nende maised päevad lõppesid enne, kui suur muutus tõeks sai…Aga meil on koht kuhu koju tulla, ja üksed on avali kõigile headele inimestele…Ja kotumardid on ka kohal, istuvad õhtuti aidas tulevalgel ja vahel ka vana lauda asemel oleval lõkkeplatsil ja toovad oma õnnistust meie ettevõtmistele ja tegudele…
Karuema Päevaraamat 