Homme siis on Anu matused. Olen selle nädala veetnud siin Tallinnas täiesti mõttetult, ainult seepärast, et homme minna Anule hüvasti ütlema…Matus on siin Tallinnas…
Mismoodi me elame oma elusid? Kui need elud ükskord lõppevad, siis kas me saame olla õnnelikud, et vot oli vahva olemine, või nutame me tühjusest ja asjatult raisatud ajast…Mis tunne võib olla hinges ja meeles, kui seisad lävel – uue mateeria lävel…Mis maitse võib olla hetkel, kui astud üle selle läve…?
Paraku aga on nii, et vastust me enne ei tea, kui ise pole läbi teinud, ja sel hetkel kui teada saame, ei saa me seda teadmist enam kellegiga jagada. See peabki jääma igaveseks saladuseks. Alatiseks.
Üks asi on mulle aga küll nende päevadega liigagi selgeks saanud – me tegelikult laristame oma eluga, me päevad on täis mõttetuid sahmerdamisi ja tõmblemsi, kiirutamisi ja dialooge, millel lõppkokkuvõttes maailmafilosoofilises mastaabis mingit tähtsust ei ole, sest kunagi me peame selle kõik nagunii jätma ja ära minema…Pigem siis täidaks oma päevi rõõmuga? Seda saab kaasa võtta kuni viimase astumiseni, viimase hingetõmbeni, viimase uksekolksuni…Muu kõik jääb maha juba palju varem ja muu kõik on tegelikult mõttetu. Vaid rõõmul on mõte…
Ma tean, Anu, et su elus oli palju pisaraid ja muret ja kurbust. Kuid ma tean ka, et sul oli rohkelt rõõmu, sest sul olid olemas pidevad ja jäävad rõõmuallikad. Ja ma usun, et sellest oli abi sel üle läve astumise hetkel…
Karuema Päevaraamat 
Posted by Terhi on juuli 14, 2008 at 5:55 e.l.
😦
Sõbra või sugulase lahkumine on alati kurb. Ma ise elasin selliseid sündmusi läbi mõned aastad tagasi, viis tükki jutti. Pole enam seesama plika kui enne. Kui surm tuleb lähedale, paneb see mõtlema.
Soovin sulle jõudu ja jaksu!
Posted by Autor on juuli 14, 2008 at 3:42 e.l.
olen suga nõus, armas Tiiu, see on tõesti valikute küsimus…
Posted by Tiiu on juuli 14, 2008 at 3:20 e.l.
Pilk läks uuesti Su sissekande pealkirjale, et kuidas leida mõttekas elu. Oleks tore, kui me leiaksime ühe väärt elamise viisi ja siis jääkski selle juurde. Aga sündides saame juba kaasa paljugi, millest sõltuma hakkame. Mul vedas, sest sain omale väga hea ema, kes pole olnud mingi ideaalinimene, aga tal oli ja on üks suhteliselt haruldane omadus: ta ei räägi kellestki halba, ta ei ole andestamatu, hoopis vastupidi. Minu ema headus oleks ilmselt suurte varjukülgedega, kui mul oleks olnud samasugune isa. Aga õnneks oli isa ema vastand: ülirange ja juba väikseid lapsi tööle käsutav. Ema oli mulle eeskujuks oma igapäevase käitumisega, puhtusearmastusega. Aga tänu isale armastan ma nüüd tööd teha, oskan nautida küllust, mida keha ja vaim töö kaudu saab ja tänu emale näen inimestes esmalt nende häid külgi. Kui halbade omadustega lagedale ei tulda, siis ma neid ei märkagi. Inimesed on head, isegi mu vastased. Kuigi olen õe ja vendadega samast keskkonnast pärit, oleme kohutavalt erinevad. Üks põhiline ühine joon meis on ja see tuleneb isa ja ema mõjust – me oleme töökad. Ülejäänu on valikute küsimus. Seega arvan, et mõttekat elu ei leita, vaid see valitakse.
Posted by Tiiu on juuli 14, 2008 at 3:03 e.l.
Aja kiirele kaduvusele nooruses ei mõtle, alles kui lapsed on suured ja elukogemuse kokkuvõtted on jumet võtmas, saad aru, kui tähtis on iga hetk, kui olulised on valikud. Nirti kurdab õudusunenägude üle, minul kunagi neid olnud ei ole. Aga ma ei tegele ka arvutimängudega, kus inimesi tapetakse (tean, et Nirti mängib neid)ja ei süvene tekstidesse, nilbetesse ja süngetesse jne.
Sinu tänane tekst on süvenemist ja mõtisklust väärt. Tunnen sulle kaasa hea sõbra kaotuse puhul!