Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Täna oli just selline päev, mis sobis aja surnuks löömiseks…

Juba hommikust oli selge, et tuleb sume ja soe suveilm. Õhk oli paks rooside ja jasmiinide lõhnast, pääsukesed võtsid kõrgeid lennukaari ja teised linnud röökisid kui segased suurest rõõmust, et hing sees ja päike paistab. Sume suvetuul, küll vahepeal merelt tulevate jahedamate iilidega, kõigutas vanade pärnade latvu ja sellest tekkiv muusika rahustas meeli ja mõtteid ning tõi teadvusse teadmise, et suur suvi ongi kätte jõudnud. Just täna ja just praegu ja nüüd.

Laotasin oma vana veneaegse vatiteki õuemurule ja viskasin sellele selili…Tahtsin pilvi vaadata…Kuid see ei õnnestunud, sest päike oli nii ere ja nii keske taevast, et olla sai vaid silmi sulgedes või peites. Oli soe, lausa palavgi kohati. Sõber Mäks oma kõrges koeravanaduses tuigerdas ka ümber mu vatiteki, kuid loobus sellele pikemalt heitmast – ju vast andis endale aru, et tema eas (14 koera aastat) on selline otsese päikese all vedelemine ohtlik…Minul aga ohutunne puudus, olin seda vatitekil vedelemist oodanud juba umbes kaks nädalat kohapeal ja terve talve omades mõtetes… See vatiteki teema on üks mu suverutiine lapsepõlvest – kui kool sai läbi ja puhkus algas, siis võisin alati koduõue õunapuu alla laotada oma vana vatiteki ja seal siis kas päevaitada, mängida või isegi päevast uinakut teha….

Täna vatitekitasime koos Kaiekaga. Ajasime lolli juttu, meenutasime kooliaega ja olime niisama. Lõime aega surnuks. Tore oli. Ja peab ütlema, et aeg lendas kiiresti, isegi ehk vast liiga kiiresti…Nii nagu aeg ikka kipub liig kiiresti lendama…Eile saunatasime kaua ja tegelesime looduskosmeetikaga – mesi, sool ja õli on parim mida suveöistel saunamaratonidel endale lubada…Täna oli olemine nooruslik ja värske, ja nahk kui titepepu, ja joodud punasest veinist olid põsed õhetamas veel hommikulgi.

Suur suvi on tagasi. Loodame et ka soe – taas kord üle aastate võiks ju nii olla…