Mõned päevad tagasi kirjutasin kurja ja uriseva postituse, sest leidsin, et olin sattunud ajaveebide konkursile, ilma et ise sinna oleksin aplikeerunud…Noh ju keegi mu headest blogisõpradest mind sinna üles andis…arvasid mõned kommenteerijad…Ja tõenäoliselt nii oligi. Ja see oli muidugi armas neist ja usun et südamest tehtud.
Aga mu kirjutise peale tõusis palju huvitavaid aspekte päevakorrale…
Esiteks muidugi, pean ütlema, et mu kurja e-maili peale konkursi korraldajad reageerisid viisakalt ja korrektselt, kuigi konkursilt kõrvaldati vaid üks blogi, teise nimi rippus seal rõõmsalt edasi…ok, olin selle blogi nagunii teisele aadressile kolinud, nii et sel polnud enam sisulist tähendust. Kuid korrektsuse mõttes ja asjaajamise mõttes oleks oodanud perfektset reageeringut. Aga kena, et niigi asi toimis.
Teiseks, kirjutasin selle juhtumi peale postituse võrguühiskonnas tegutsemise-toimimise eetilistest ja moraalsetest aspektidest, ja sellele kirjutisele tuli küll huvitavaid tagasisidesid, alates selles et keegi noor ja vihane mees nimetas Ramloffi blogis mind ja Ramloffi ja teisi veebiviisakusest rääkivaid inimesi sobimatuteks xxi sajandisse – et meie best before sai otsa eelmise sajandiga, kuni selleni, et mõned vahvad tüdrukud võtsid nõuks minu blogi kommentaariumis ägedalt diskuteerida autoriõiguse üle…valdavalt aga võis lugeda kommentaare stiilis – et netis ongi kõik avalik, mis sa siis ronid netti kui avalikustamist ei taha, netis ongi kõik lubatud ja ise oled loll, et ei saanud aru, et seal konkursil olid…jnejne.
Huvitavad äärmused ja kirglikud keskustelud kõik.
Kõige huvitavam minu jaoks kogu selles loos oli aga see, et asja tegelikust sisust liiguti sujuvalt mööda – aeg ajalt siiski tuli kommentaaridesse korrigeerivaid sõnavõtte, et hei hoo, jutt on ju tegelikult viisakusest, (kuna mõned ikka tabasid seda asja tegelikku pointi, siis ei saa väita, et see oleks kuidagi kesiselt esile toodud selles kirjutises)… aga ei keegi reageerinud nendele, ja mingit diskussiooni viisakusest ja headest kommetest võrguühiskonnas ei tulnud, igaüks ajas oma rida edasi, ja väga põhjaliku järjekindlusega…
Mis sellest juhtumist huvitavat järeldada on?
1. Võib olla ei väljendanud ma seda viisakuse aspekti piisavalt jõuliselt ja piisavalt selgelt? Päris nii see vist ikkagi ei olenud, sest mõned ikka said pointile pihta ka…
2. Võib olla oli mõnel inimesel natuke häbi, et ta on lihtsalt ebaviisakas olnud, ja seepärast asus rünnakule, sest parim kaitse on ju alati rünnak…?
3. Võib olla ongi Eestile omane stiil, et viisakus nagu polegi oluline, vaid elu peabki käima nii, et ikka labidaga ja serviti ja head kombed ja tavad, mis muus maailmas on üliolulised ei ole Eestis üldse olulised – milleks sellise bull shit’a peale aega raisata kui me oleme internetis, ja xxi sajandis ja eestis takkaotsa veel…?
4. Või, last but not least, äkki ongi võrguühiskond selline brutaalne keskkond, nagu mõni eriti agressiivne xxi sajandi meediaguru (minu irooniline sildistamine noormehe kohta, kes meid Ramloffiga eelmise sajandi best beforeks nimetas…)
Igal juhul jälgisin diskussiooni huviga ja eesti inimeste arusaamine viisakusest, headest kommetest ja üldlevinud heast tavast on saanud selle diskussiooni läbi väga huvitava fookuse…Loodan siiralt et see fookus, mis kohati tundub mulle kõverfookusena, ei ole siiski tegelikus elus nii domineeriv…ei tahaks siit kogemusest küll hakata tegema üldistusi…need üldistused oleksid liiga masendavad kenaks suve alguseks…
Samas Loodan siiralt, et Ajaveebi konkursi korraldajad arendavad oma kontseptsiooni ilusamaks ka selles osas, et kuidas konkursile aplikeerutakse (võimalusi on tegelikult kaks – 1. blogiomanik aplikeerub ise läbi interenti mingit ankeeti täites, 2. keegi teine esitab kellegi blogi – oma lemmiku, huvitava ettejuhtuva vmt…kuid mõlema versiooni puhul anatakse tagasiside blogi omanikule – esimesel juhul nii, et teie blogi on registreerunud konkursile ja teisel juhul näiteks nii, et teie blogi on esitatud konkursile ja ootame teie kinnitust, et te soovite osaleda… – mõlemad lahendused arvan, et tehniliselt väga lihtsalt teostatavad…) ning muudavad hindamise kriteeriumid selgemaks ja professionaalsemaks, sest iseenesest on ju tegemist vahva üritusega (hindajatel kohutus siiki kõiki blogisid kommenteerida ja hinnata ja hindamiseks olulised konkreetsed kriteeriumid, mitte sõnavõtt teemal, mina arvan või mulle tunudb, et…). Ning tõsine jama on see, kui üks kena asi vaid seepärast, et kuidas seda tehakse, halva maigu man saab.
Karuema Päevaraamat 
Posted by Ingrid on juuni 6, 2008 at 4:00 e.l.
Haa! Nüüd vist läks kommentaar vale sissekande juurde, aga pole hullu.
Posted by Ingrid on juuni 6, 2008 at 3:58 e.l.
Ma nüüd tagantjärele…
See, et keegi sind konkursile esitas sinu enese teadmata, pole ehk nii olulinegi. Näiteks Remo Savisaare blogi esitati aasta või paar tagasi kellegi poolt loodusfotode blogide konkursile ja talle tuli teade, et tema blogi võitis peaauhinna.
Ta siis jagas oma rõõmu oma blogis ka meiega.
Igasuguseid asju juhtub! 🙂
Posted by Lilly on mai 26, 2008 at 8:13 e.l.
See tõi mulle meelde, et kunagi riputas keegi, sh mu virutaalaliasele väga sarnase ime all, lingi minu blogile EPL-i ühe artikli kommentaari. Põhimõtteliselt oli see asjakohane ja pigem korrigeeris ajakirjaniku tegemata tööd, aga mõnevõrra häiritud olen ma tänini. Ma lihtsalt hea meelega ei figureeriks lehtede kommentaariumis, kuna mulle sealne seltskond väga ei meeldi 😀 Aga nii häiritud ma nüüd ei ole, et võtaks vaevaks Päevalehega kontakteeruda. Samas peale viisakuse ja austuse ma tõesti ei suuda muud mehhanismi välja mõelda, mis takistaks selliseid linkimisi tekkimast.
Posted by Autor on mai 25, 2008 at 7:33 p.l.
just, ja seepärast ongi hea, et need teemad arutlusse kerkisid…
Posted by hille on mai 25, 2008 at 7:31 p.l.
Autoriõiguse üle arutlemine läks tolle loo juures tõepoolest liiale, ent selle tulemusena selgus siiski üks asi: autoriõiguse seadus, mis peaks autorit kaitsma, ei tee seda internetiväljaannete puhul. Linkimist ehk siis viidet, mis juhatab ühest kohast teise, võib kasutada vabalt. Seda sorti viited on olemas ainult internetikeskkonnas ja mitte kunagi paberväljaandes, kus viitele eelneb alati mingi selgitus selle kohta, miks teosele viidatakse. Selgituse ehk refereerimise mahu piirab seadus – sa ei või kogu teost oma töös ümber jutustada, veel vähem kopeerida. Internetiviite ehk lingi taga on aga teise inimese teos täies mahus ja selle võib ilma igsugu selgituseta lihtsalt panna oma koduleheküljele üles.
Konkursilehekülg on veel väike õnnestus kuhu sattuda, aga võid sattuda ka lehekülgedele, kelle tegijate kas poliitilised või eetilised vaated on sulle täiesti vastuvõetamatud.
Lootma peaks viisakusele, teise inimese tunnetega arvestamisele, aga individualistlikes ühiskondades teistele eriti ei mõelda.