Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Kas te oskate endale ette kujutada olukorda, kui keegi teatab teile, et ta väga väga armastab teid, et te olete talle väga kallis, aga et ta kardab teid kohutavalt… kardab eksida ja ei oska arvata, mis on teie reaktsioonid, kui ta midagi teeb või tegemata jätab…?
Mina küll ei oska seda asja endale ette kujutada… Võib olla ma olen loll ja naiivne, kuid minu jaoks on armastus ja hirm kaks teineteisest väga kauget asja, kaks väga vastandlikku asja. Kui ma kedagi armastan, siiralt ja südamest, siis ma kohe kindlasti teda ei karda, sest armastus on väga positiivne tunne ja kui sa kellegi suhtes oled positiivne ja siiras – see tunne kiirgab ja kandub ja sellele ei saa olla negatiivseid vastureaktsioone.
Kui sa kedagi kardad, siis on see aga väga selge ja väga negatiivne emotsioon. Inimesse, keda sa kardad, ei saa kunagi suhtuda lugupidamisega, inimesse keda sa kardad ei saa kunagi suhtuda siiralt ja vabalt, sest sa ju kardad ja oled kogu aeg kammitsetud ning mingis kestas ja maskis…Inimene, keda sa kardad ei saa olla sinu jaoks positiivse tähendusega, sa võtad teda alati eelarvamuslikult, sest pead ju oma mina kaitsma, sest sul on hirm, ja sa ei tea, mis sellelt teiselt tulla võib…Inimene, keda sa kardad on ju tegelikult sinu jaoks nagu monster, õudusunenägu. Inimest, keda sa kardad, ei saa sa kunagi usaldada, sest sa ei tea, mida ta teha võib…Ja pigem sa müstifitseerida teda üle, ja kontsrueerid tema ümber tähendusi igast väiksemast ja suuremast pahast asjast, sest mine sa seda kurja tea…Ja halvustad teda, otsid talle vigu ja puudusi, sest parim kaitse on ju rünnak…Kaitse seisundis inimene aga ei ole minu arvates võimeline armastama…
Seega – inimene kas armastab, või kardab…Kumba siis? Eks see tuleb igaühel endal selgeks mõelda…Või mida te, armsad blogilugejad sest asjast arvate…?