Pean tunnistama, et ma olen tõeline memmekas…ja seda veel ka 45 aastasena…Olen memmekas olnud kogu oma elu. Minu slogan titest saati on olnud “emme ole ikka juures ka…” ja see sündis Riias haiglas, kust ma suure osa oma lapsepõlve mälestusi olen saanud…Nimelt, kartsin alati opile minekuid, sest imelik lõhn ja võõrad valgetes kitlites inimesed viisid mind kuhugi, kus ei olnud enam turvaline…Ja siis pandi mulle näkku mask, kust tuli mingist torust maailma vastikumat haisu…ja siis ma jäin magama, aga oksele ajas…
Ükskord ma ärkasin sellest unest, sest mask oli nina pealt ära vajunud. Ärkasin keset operatsiooni, mu jalad olid lahti lõigatud ja mu kallal toimetati nii nagu filmides tulnukad toimetavad maalaste kallal…Kui õde avastas, et olen ärkvel, hakkas paanika ja kuskilt jooksis arst, vist kõrvalt opilaualt – sest ju nad tegid siis kahte lõikust korraga…Igatahes see olukord oli selline küll, et vaid ema juuresolek andis rahu ja tasakaalu ja turvalisuse.
Ja siis kui memme mõned aastad tagasi otsustas siit maailmast ära minna…Siis jäi nii tühi koht hinge.
Memme on olnud ka mu elus selline inimene, kellele ma naljalt vastu pole porisenud…ma olen üldiselt selline isepäine ja teen lõpuks ikka oma tahtmist, kuid emaga on nii, et tema tahtele olen ainult väikestes ja tühistes asjades vastu punninud…Suures ja põhimõttelised asjad on juhtunud ja saanud teoks ikka ja alati nii, nagu ema on arvanud, et peaks… Ema on olnud ka see, kes mind kõige mõjusamalt noominud on…Õigupoolest – ta polegi mind kunagi noominud, oli vaid teatud olemine, millest sain aru, et asi on veidi nihu vist läind, et peaks vist vabandama…
Kummaline, et ema juuresolek mõjutas mu elu ka siis, kui juba omaette elasin…Memme oli see, kes tegelikult minu lapsed inimeseks kasvatas – minu tööd ja koolid ja minu muud asjatamised said toimuda vaid seepärast, et ema oli kunagi otsustanud ka Tallinna kolida, ja siis me siin kahekesi neid omi asju ajasime…Ema võis vahest olla ka väga otsene ja järsk, ja pika vihaga oli ta. Mingeid asju ja olukordi ei andnud ta kunagi enam andeks…Mäletan, kui tal esimene vähk opereeriti ja tegelt tuli ta sellest jamast tookord suht kenasti välja, siis narkoosist ärgates oli tema esimene mure Hiiu haiglas… et kui tema nüüd ära sureb, siis ei tohi me teda isa kõrvale kohe mitte matta, sest tema hing on isa peale nii täis…sest see on tema elu ära rikkunud…Hiljem rääkisime sellest – isa oli eluage porisenud ema laulmaskäimiste pärast, ja perekonna nimel olevat ema väidetavalt loobunud ka kutsest minna laulma esimesse Laine koosseisu…Noh jah, eks selline asi võis ju hinge täis teha küll, seda enam et üle kümne aasta lese elu oli tagasi toonud vabaduse teha, mida hing igatseb -laulda nii palju kui jaksad…ja sellel raskel hetkel oli emal siis kurb meel, et see hea aeg on nii lühike olnud võrreldes abielus oldud ajaga…
Vat sellised jutud ja mõtted siis tänasel varasel hommikutunnil, kui mu pisike Karutüdruk on mulle juba head emadepäeva soovinud, ja kõik magab vaikselt rahulikku und siin Kesk-Soomes ning isegi silla tuled on ööseks kustutatud…Ema olen ma vahel unes näinud, kuid need uned on olnud alati rõõmsad ja rahulikud. Unedes on ema vahel koos vanaemaga, ja vahel on ka isa pundis ja nad on alati naeratanud mulle…Ma usun et nad on õnnelikud seal, kus nad praegu on 🙂
Karuema Päevaraamat 