Fotol, 70 kilo ülekaalu ja rõõmus meel – suur ja ilus või paks ja laisk ja lodev rasvaladu?.JPG)
Kati juures Nõiamajas on arutelu paksudest ja peenikestest…Kati juurde jäetud kommentaaride lugemisesest hakkasid välja kasvama mõtted, mis vaja eraldi postituseks vormida…
See paksude ja kõhnade teema on mulle isiklikult olnud aktuaalne täpselt oma peaaegu et 24 aastat. (Kukupai võib mind veel normaalkaalulisenagi mäletada :))Pärast oma esimese lapse ilmale toomist keeras tervise niimoodi, et kahe kuu jooksul peale sünnitust tuli juurde täpselt 20 kilo, ning sealt siis rõõmsalt täisvaardis edasi ja kõik katsed seda juurdekasvu piirata on lõppenud fiaskoga (noh meditsiinilistesse detailidesse siinkohal ei laskuks). On teatud olukorrad, millega sa pead leppima ja võtma neid kui paratamatust. Ja tegelikult, ma söön päris tervislikult, kolesterool on igatahes normis, ma liigun, niipalju kui mu lapsepõlves opereeritud jalad võimaldavad. Ma töötan, tegutsen. Ma ei ole väga lodev ega laisk, kuigi jah põllul sitta ei loobi, ja aktiivset potipõllundust ei harrasta – aga seda kõike siiski puusade pärast, mitte rasvade…Ilu on muidugi küsitav, ja ega ma mingile stiilse iluleedi tiitlile ei pretendeerigi, isegi siis ei pretendeeriks kui mul seda suurt ülekaalu poleks…
Eestis olin ma oma murega üksi. Üsna sageli pidin kuulama selliseid matslikke kommentaare, et vaata kui paks või oi issand milline lihalasu ning loenguid, kuidas peaks sööma…Arstid ajasid kõik seda kulunud juttu, et peab olema tervislik söök, ja sporti tegema, ja tegelikult ükski neist ei süvenenud tõsiselt mu kaaluprobleemi, ainult klisheedega käsitleti, ja ühiskond näitas näpuga, vastavalt oma intelligentsuse tasemele…
Siin Soomes võttis aga ülikooli arst tunnikese aega ja kuulas mu loo ära…Pakkus erinevaid ravimeid, ja koostas plaani, mille järgi olen nüüd viimase aasta jooksul ligi kahekümnest kilost vabanenud…Kusjuures, mu söömis ja liikumisharjumused on samad, ainult et söömihäire põhjusele saadi jaole…
Ja ühiskond mu ümber on hoopis teistsuguse suhtumisega kui Eestis – keegi ei näita näpuga ega halvusta, sest inimesi on õpetatud olema lugupidavad teiste suhtes ja aktsepteerima erinevusi…Kui keegi on paks ja hädine, siis minnakse talle appi, aga mitte ei vaadata põlastavalt, et mida sa kurat õgisid ennast siis nii paksuks…või ei hakata lugema loengut tervisliku toitumise abc-st…
Viimane kord sain kultuuride erinevust suhtumises paksudesse ja haigetesse tunda siis kui tulin tagasi Belgia tööreisilt – olin saanud tuult ja minu haiged opereeritud jalad oli saanud ka liiga suurt koormust, sest käisin Belgias palju jala – mulle meeldib ilusa ilmaga tatsuda…ja olin ka oma kohvrit tassinud, mida ma nende haigete jalgadega eriti teha ei tohiks…Ja tulemus oli see, et suutsin vaevu oma paksu ja haiget keret koos hädiste jalgadega vedada Brüsseli lennukile…Nii Brüsselis kui Helsinkis oli mul lihtne, sest kaasreisijad aitasid mind lennukisse oma kohale ja sealt hiljem ära, ja see oli siiras osavõtlikus… Tallinna lennukisse minekul aga trügisid noored ja ülbed ja iseteadvad ja tugevad eesti keelt kõnelevad nii kuis jaksasid, ja minu suhtes lennutati pilke, et mida sa vana paks kepiga mutt siin kooserdad…
Minu arvates on ülekaal probleem, ja ta ongi, samuti nagu liigne kõhnus ja muud häired meie ilmalikus ihus…ja ma ei poolda rämpstoidu ja üha suurema autode kasutamise baasil paratamatult toimuvat ülerasvastumist… Kuid teisalt, me ei saa neid asju võtta ka nii mustvalgetena…Ülekaalulisus on probleem, kuid väga suur probleem minu arust on ka meie suhtumistes ja arusaamistes teistsugustesse ja hädasolijatesse ja hälvetesse, sest kui me näeme tänaval näiteks inimest, kes on ülekaaluline või muidu teistsugune, siis mis on meie esimene mõte? Ma olen kindel, et see mõte mu armsate kaaskodanike peades Eestis ei ole mõistev ja arusaav, kaasatundev ja aidata püüdev… Me tahame Eestis luua endale mingeid raame ja standardeid, ja kõike sinna sisse mahutada. Me ei tunnista erinevusi, me püüame erinevusi defineerida ebanormaalsusteks, millesse tuleb hukkamõistvalt suhtuda. Ja see paistab välja mühaklikkusena, egoismina, teistest mitte lugupidamisena…
Ma arvan, ja olen sügavalt veendunud, et kui inimesed ei ole standardsed, siis ei ole õiglane neid sellepärast halvustavalt kommenteerida…Sest põhjused hädadele ja hälvetele on väga erinevad. Mida me saame teha, kui me tõesti midagi väga tahame teha, kui me tõesti väga tahame oma kaaskondseid aidata – me peaksime püüdma aru saada, miks inimesel on see või teine probleem või hälve, mis on selle sisu ja millest see on põhjustatud…Ja kindlasti tuleb üksteist toetada, mitte arvustada.
Ma arvan, ja olen sügavalt veendunud, et kui inimesed ei ole standardsed, siis ei ole õiglane neid sellepärast halvustavalt kommenteerida…Sest põhjused hädadele ja hälvetele on väga erinevad. Mida me saame teha, kui me tõesti midagi väga tahame teha, kui me tõesti väga tahame oma kaaskondseid aidata – me peaksime püüdma aru saada, miks inimesel on see või teine probleem või hälve, mis on selle sisu ja millest see on põhjustatud…Ja kindlasti tuleb üksteist toetada, mitte arvustada.
P.S Ja mu armas vana hea kolleeg Priit on tõesti kõhna, aga sellegipoolest ma hindan teda väga väga väga…Kui mu isa veel elaks, siis ta aasiks Priitu nähes, et no sellele mehele küll päike külge ei hakka, sest üks päikesekiir läheb ühelt ja teine teiselt poolt mööda, see va muhulase huumor siis 🙂 Aga Edgari ülekaalu kohta kommendiks seda, et tont seda teab, mis mehel muret teeb, et äkki peaks arstiga konsulteerima, hea arstiga…
Karuema Päevaraamat 
Posted by K. Bear-Mom on mai 9, 2008 at 5:25 p.l.
sirjele – pilt on tegtud Grand Canyoni veerel USA-s
Ja tegelt oli minu tagamõte seda juttu kirjutades, ja selle mõtteni jõudmisel on mu isiklikud kogemused ja avastused omakorda taustaks…et – need inimesed, kes kahe käega rasvast burksi sisse ögivad ja vaatajatesse ebameeldivaid tundeid tekitavad, ja ka köik muud õnnetud inimesed, kes jah, hammastega endale hauda kaevavad, vaevlevad tegelikult psüühiliste häirete käes. Jah – kõik mis suust sisse läheb, on meie ihus näha ja paksus ja ka kõhnus tulevad ülesöömisest ja vähesest liikumisest…AGA liiga palju sööma ja vähe liikuma me hakkame siis, kui meil on psüühilised probleemid, stress, masnedus, vmt probleem. seega siis… kõik algab sealt kuplialt, ülemisest kontrollkeskusest peale, meie ajukesest…
muideks inimesed reageerivad oma vaimsetele probleemidele erinevalt – näiteks seksuaalse rahuldatamatuse all kannatavad naised pidavat olema perverssed koristajad (kuskilt lugesin) …jne jne…nii et kuidas keegi enda juhtimiskeskuse kiikse materialiseerib…
mina sain head rohtu just sel põhjusel, et arst hakkas ajuga tegelema, mitte rasvavoldikestega minu vastapandamatul ja paksul ihul:)
Posted by eva on mai 9, 2008 at 9:50 e.l.
vbnd, koodi ja tekstis olevate märkide segadus, 5) algus peaks välja nägema hoopis nii:
5) “ülekaalu” piir nihkub üha madalamale ja “ideaalkaal” on jõudnud vägagi ebatervislikku vahemikku. BMI < 22 kasvab oluliselt tegelik haigestumine nt vähki, neeru-, närvi- ja vaimu-, südame-veresoonkonna haigustesse, osteoporoosi, samuti suremus. ERITI oluliselt väheneb BMI < 25 puhul võimalus haigus- või opijärgseks taastumiseks. Nt suremus: jänkide uuringu kohordiks oli 6900
Posted by P6rgukiz on mai 9, 2008 at 9:48 e.l.
Sa oskad nii hästi kirjutada ja iga probleemi lahti seletada.
Ma ei ole kunagi halvustanud ei suuri ega väikseid inimesi, ei musta nahavärviga inimest ega ka ratastoolis olevaid.
Sest ma tean, et igal asjal on oma põhjus, miks inimene on selline. Kes oskab probleemiga tegeleda, see saab ka muuta, kui on, mida muuta. Mõnel juhul ka see ei aita.
Aga…
Vahel on mul lihtsalt kahju vaadata tänaval/söögikohas mõnda suurt inimest, kelle lõug tilgub rasvast ja kes ajab kahe käega räpstoitu või magusat sisse. Vat siis ma mõtlen küll, et kallis inimene, jäta sellised söögid ja vaata peeglisse, tee enda jaoks midagi head, et elu oleks kvaliteetsem selles kehas, milles Sa asud.
Paljudel on probleemid lihtsalt valest toitumusest ja vähesest liikumisest.
Nagu mul endal näiteks. Lapsest saati kästud toit ära süüa, enamasti väga süsivesikurikas toit. Ja laps läkski suuremaks, kui teised tema ealised. No kui oled harjunud sööma, siis sööd edasi. Rasedused, söömine, enese mitte liigutamine, kõik tõid mulle kaalu juurde. Aga ma tegelen selle probleemiga, võtku aega mis võtab 🙂 Endal oleks lihtsalt kergem, ei huvita see, mis teised kobisevad 😉 See aeg on möödas, kus kõik halva endale sisse lasin.
Kus juures tõesti, Eestis ja Soomes on erinev suhtumine asjadesse. Eestis hinnatakse tibikultuuri rohkem ja nn ilu. Soomes aga ei vaata sind keegi eriti sellise vihkava pilguga. Ja arstidel on ka aega rohkem.
Edu Sulle Sinu ponnistustes 🙂 Elu on ilus igal juhul, arvaku teised mis tahavad 🙂 Peaasi, et inimene ise teab, mis ja kuidas ja siis on kõik ok 🙂
Lihtsalt kahju hakkab just nendest, kes vinguvad ja näpuga näitavad “mitte standardmõõtudesse” sobivate peale.
Kõik inimesed on erinevad. Kellele mis sobib 🙂
Posted by Sirje on mai 9, 2008 at 9:28 e.l.
kõik need tervislikud kaalukontrollimise vahendid on tüütud ja tekitavad paha tuju. ma tean ühte täiesti ebatervislikku vahendit – suitsetamine söömise asemel. enda mürgitamine töötab ülekaalu kallal nii mis mühin. kanal 2 näitab kogu aeg neid dokfilme pooletonnistest inimestest ja ei saa öelda, et sellised filmid just tolerantsust produkseeriksid. aa alakaal on tihtipeale isegi ohtlikum kui ülekaal. kui vaadata mõnda kõhna inimest, siis mumeelest paistab ta alati haigem välja kui heas toitumuses inimene. Nii, et tegelikult võiks eestlaslikult ka kõhnadesse põlglikult suhtuda ja suitsetajatesse.
eks siuke põlglikus tulene tihtipeale ka sellest kuidas inimene endasse suhtub. kui sa ikka endasse eriti ei usu, siis teistesse üleolevalt suhtumine on parim varinat oma alaväärsustunnet demoda. edule orienteeritud ühiskonna mure.
aga mul tekkis hoopis küsimus, et kus see foto on tehtud? Mingite mägede tipus?
Posted by K. Bear-Mom on mai 9, 2008 at 8:55 e.l.
kirjutan eva jutule kahel käel alla, eriti punktile 6, olen sellest tänaseks aru saanud omal isiklikul naha. väga hea kommntaar…
Posted by eva on mai 9, 2008 at 6:50 e.l.
Vabandust, et sama juttu ka siia pakun; minu arust on oluline, et see jutt kuuljate kõrvadeni siiski jõuaks.
Tegelik — mitte linnalegendidel ja tellitud uurimustel ‘a la Focusizer põhinev — lugu nn. ülekaalust räägib, et:
1) keha hakkab ülemääraseid varusid korjama praktiliselt AINULT ühel tingimusel. See on alatoitlus, s.t mingi(te) (mikro)toitaine(te) puudus organismis. Sageli on põhjuseks haigestumine, s.t mõne aine vajaduse suurenemine üle tavapärase. Nt uneapnoe tingib raua-, stressiga kaasnevad lihaspinged magneesiumi-, närvipinge K-vitamiini vaeguse jne. Maakeeli: mitte paks inimene ei norska, vaid norskaja kehakaal kasvab. Ülipaksud indiaanlased (tegelikul ka ukrainlased) ilmusid näljahädade järel (vbnd, edaspidi viited ainult siis, kui käepärast juhtuvad olema, ekstra otsida ei jõua), sõjapiirkondades kasvab hüppeliselt diabeetikute hulk jne;
2) kaalutõusu-ehmatusele reageerimine kaloripiirangutega dieeti alustades on kõige kindlam viis probleemi põlistada. Nt belglased valisid uuringukohordiks 30-60-aastased mehed (suhteliselt pisikese riigi peale suudeti neid leida ca 400), keda oli tabanud äkk-kaalutõus vähemalt 5 kg, ja leidsid, et aasta jooksul asi kas a) taandus iseenesest (stressajatel), b) selgus põhjustanud haigus ja tolle ravimisel taandus ka rasvadepoo või c) kaalutõus püsis ja kasvas. Viimast ainult neil vähestel, kes olid valinud dieedipidamise;
3) eriti hull on moodsa toidu- ja ravimitööstuse “uuringute” abil pealepressitav süsivesikudieet — toitaineid leidub seal traditsioonilise menüüga võrreldes minimaalselt, kuid massiivse suhkrukoormusega tekitatakse insuliinitootmise mõttetu aktiveerimine. Esiteks saab oma litaka kõhunääre, teiseks kiireneb oluliselt rasvaladestamine. Jällegi: n-ö naisteajakirjade tasemel ei hakata sellest ilmselt kunagi rääkima, aga keharasva on võimalik ladestada AINULT insuliini abil, toidurasv ise ei tekita kuidagi keharasva. Nt Spurlocki “Supersize me”-d mullu Rootsis veidi suurema kohordiga korranud kiirtoidu-katse tõdes, et katsealuste kaalutõusu ja terviseprobleeme (maksakahjustused (NAFLD), insuliinresistentsuse kasv, segipaisatud verepilt) ei põhjustanud mitte toidurasvad (ehkki kajastused massimeedias suutsid ainult seda trummi edasi taguda) — neil oli igati positiivne seos HDL ehk “hea” kolesterooli taseme tõusu ja üldkolesterooli langusega –, VAID massiivselt lisatud suhkrud ja süsivesikute üldhulk, mis veresuhkrutaset kõigutades stimuleerisid ühtlasi ülesöömist (katse-eelne keskmine oli 2273 kcal/päevas, katse ajal kasvas isu keskmiselt 5753-le).
Dr. Frederik Nystrom:
“That signs of liver damage were linked to carbohydrates was another key finding, he said.
“It was not the fat in the hamburgers, it was rather the sugar in the coke,” he said.”
Ausalt, mida suudab sellest jutust haarata keskmine kodanik, kellel vaja naabrist parem olla ja enne kaheksat poodi jõuda ja…? Ei midagi, eksole. Seega igati arusaadav, kui nii ajakirjanik kui lugeja haaravadki kinni tuttavatest sõnadest ning ketravad linnalegende edasi. Kognitiivsest dissonantsist jm mõtlemisvigade põhjustest räägib nt see elavalt ja suurepäraselt kirjutet raamat, mida küll kõigile lugemisvõimelisile soovitaks;
4) ülitöödeldud ja kunstkasvatatud toidust ei saa enam toitaineid; neid kas polegi seal või mõnel juhul ei saa neid enam kätte. Nt “vabapidamisel” kasvanud lõhe ja forelli oomega-3 ning D tulevad vetikatest ja koorikloomadest, kasvandusetoidul ehk teraviljal ja kanarapetel kasvatatuis on soovitavaid aineid vaevalt veerand metsikute suguvendade omast ning mitmed mikromineraalid ja rasvlahustuvad vitamiinid praktiliselt puuduvad;
5) “ülekaalu” piir nihkub üha madalamale ja “ideaalkaal” on jõudnud vägagi ebatervislikku vahemikku. BMI<22 uuringu kohordiks oli 6900 nende armeeveterani 7,5 aasta jooksul, s.t kontrollitult hea lähtetervise ja treenitusega elanikud. Tulemus: ülekaaluliste ja rasvunute suremus 22% väiksem, iga BMI-punkt lisas 3% ellujäämise tõenäosust. Analoogsed on tulemused enam-vähem kõigi tõsisemate haiguste ja opijärgse taastumise statistikas.
Kõige tõsisem on allavägistatud keharasva tagajärg kesknärvisüsteemile. ~80% ajumassist moodustab rasv, mis toimib nii seal kui muude närvide puhul “isoleerikihina”. Kaalulangetamise ja/või füüsilise koormusega mittesobiva toitumise puhul läheb keha lõpuks ka selle kallale. Tagajärg: hulk lühiseid ehk Alzheimer, hulgiskleroos, kognitiivse võimekuse langus jpm. Haukumises “ta on oma ajud välja näljutanud” on rohkem tõtt, kui meile meeldiks;
6) 90% ülekaalu terviseriske tuleb med.töötajate eelarvamustest, s.t sisuliselt keeldumisest tegelikest uuringutest ja ravist. Seega saab ülekaaluline oma diagnoosi ja ravi hulga hilisemates staadiumites. Kas te kujutate ette, et lähete arsti juurde külmetusega ja ta karjub teile “kui te oma ninatilkumist korda ei tee/saa, siis ma teid ei ravi”? Paraku keskmine ajuripatsi, kilp- või kõhunäärme kalletega inimene täpselt seda kohtab: “kuni te iseseisvalt pole sümptomit välja ravinud, me teie haigust otsima ega ravima ei hakka”. Hästi levinud on nt kolesterooli- ja vererõhuprobleemidega patsientidelt nõuda dieeti ja eriti toidurasva minimeerimist — tegelikult süvendab selline lähenemine nende haigust oluliselt;
7) sportimine aitab küll kasvatada lihast ja parandada olemasolevate toonust, ning musklimass vajab oma eksistentsiks rohkem energiat (põletab rohkem kaloreid), ent see ei reguleeri saadavate toitainete hulka ja lisab neist mõnede vajadust. Seega sporditegemine ilma (olulise) kaalutõusu põhjust välja selgitamata ja toitumist reguleerimata tõenäoliselt hoopis süvendab probleemi;
8.) (kommerts)dieetidega saavutatud püsiv tulemus, s.t kaalulangus on säilinud aasta või kauem: 1-3% dieeditajatest. Saadava kütuse piiramisel läheb keha imekiiresti säästurežiimile ja sealt väljatulek ON keerulisem kui tavaliselt omapäi suudetakse. Seega tõenäoliselt nii jääbki ja toitainevaegus üha süveneb, haigusi üha lisandub.
Lisalugemist/vaatamist: eelmisse sajandisse jäänud põhjaliku ülevaate Adiposity101 veebiversioon ning guugeldamise/juutuubimise märksõnad Gary Taubes, Malcolm Kendrick; Ancel Keys vs Jack Lalanne — muljetavaldavaim on viimaste kahe pensionipõlve-fotode võrdlus.
Posted by K. Bear-Mom on mai 8, 2008 at 10:35 p.l.
selle kõht kärupeal asja üle olen ka möelnud, ja see on ka haiguslik – söödakse valesid toitusi valesti koos ja siis tekivad kõhus protsessid – gaasid jmt…ja õllekene, see va kaval märjuke…
Posted by kukupai on mai 8, 2008 at 10:30 p.l.
Muidugi mäletan 😛
Aga mina ise sain juba üsna varases nooruses teada, et kaal ja söömine pole üldsegi mitte otseses seoses. Mu oma onu oli südamehaige, ravimid keerasid ainevahetuse tuksi ja kaalu kogunes nii mis mühises, see omakorda jälle koormas südant. Nõiaring. Ja mu teiselt poolt naabrimees (mäletad äkki veel isegi, kena sale poiss oli), on tänaseks 150 kilo. Ainevahetushäire, millega arstid ei osanud midagi peale hakata, ükski ravi ei mõjunud, liikumisega oli juba raskusi. Lõpuks kaks kuud tagasi tehti maovähendusopp. Loodetavasti sellest on kasu, miski muu ei aidanud.
Aga Sinul läks siis hästi, kui lõpuks õige arsti otsa sattusid. Kaalu vähenemine peaks ju ka jalgade koormust vähendama ja seega üldine seisund paranema.
Need noored, kes niiviisi üleolevalt suhtuvad, pole ilmselt oma lähiringis selle probleemiga kokku puutunud ja ei suudagi seda mõista. Meie ühiskond ju ka kultiveerib seda ilusate ja saledate kultust, peaks aga hoopis rohkem räägitama tervisest ja heast enesetundest.
Minule jälle on kogu aeg ette heidetud, et ma liiga kõhn olen, kas ma siis ei söö korralikult? Noh, nüüd on siis “päästerõngas” vöökohale tekkinud, aga see mulle eriti ei meeldi. Aga tõepoolest tekitab alakaal ka terviseprobleeme.
Ainus, millest ma kuidagi aru ei saa, on see, kui mees on muidu igati kena, aga kõhtu peab käru peal lükkama (mujalt ei ole üldse paks).