Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Igaüks meist tahab ju olla hea. Onju? Aga igaühel ei tule see alati just niimoodi välja, et me saaksime tõesti kõik ühemõtteliselt öelda, et vat see on nüüd hea inimene… ja seepärast on heaks olemine üks päris triki asi…Miks niimoodi, olen ma päris sageli mõelnud…Ja arvan, et nüüd tean ka vastust – sellepärast, et me EI OLE siirad. Me püüame olla head, ja jätta endast head muljet, aga oma sisemuses oleme kurjad ja õelad ja see paistab välja. Headus on tegelikult siirus…Jah, tavaliselt me ise arvame, et me ei ole läbinähtavad, aga tegelikult oleme, kui viitsida veidikenegi asja olemusse süüvida. Seepärast mina olen otsustanud olla mitte hea inimene. Aga ma tahan olla siiras. Ma ei ütle kunagi kellegile ilusti sellepärast, et ma pean nii ütlema, vaid et ma tahan öelda hästi, kui asi tõesti seda väärt on ja öelda halvasti, kui asi ikka sitt on.
Teine tüüp häid inimesi on jutupaunikud. Kui me vaid suudaksime ette teada, kuidas ja kuhu meie sõnakõlksud levivad ja kuidas need interpreteeritud saavad, siis me vist lõpetaksime ikka väga kiiresti igasuguse teiste inimeste kommenteerimise…Sest alati leidub kedagi, kes kellegi kohta on midagi, kasvõi poolkogemata maininud, ja see kantakse ette nii kummalisi kanaleid pidi, et lausa naer (vahel ka nutt) tuleb peale… Kui me vaid aimaksime ja teaksime, mida meie sõbrad tuttavad meie poolt väljaöelduga edasi teevad:) Oh jah.
Ja seepärast mulle meeldivadki inimesed, kes ei klassifitseeru nn klassikaliselt ja traditsiooniliselt heade inimeset hulka, vaid kes ütlevad mida mõtlevad. Ja kes ei pläkuta edasi seda, mida teised neile rääkinud on, ja kes ei pläkuta ka oma arvamusi ja oletusi teiste inimeste kohta…Kuid kes on siirad ja ausad oma suhetes teiste inimestega. Kes ei etenda headust samal ajal kui sisikond vihast ja õelusest keeb :)Kes ei ela oma ettekujutustes teistest, vaid elavad oma elu ja suhtuvad teistesse ka sama lugupidavalt, kui iseendasse ja oma suurde egosse.
Samas tõeliselt headest inimestest ma pean küll väga lugu – need on altruistid, kes annaksid ära viimase oma hinge tagant, et sind aidata, kes palvetavad ja paluvad õhtuti teiste eest ja rõõmustavad kui teistel läheb hästi. Endast nad ei hooli, enda pärast nad ei muretse, sest kuidagi ikka saab, kui enam kuidagi ei saa…Mul on mitmeid selliseid inimesi, õnneks. Täna õhtul mõtlen ma kahe sellise peale (teistest ehk kunagi hiljem) ja olen siiralt rõõmus, et elutee mind nendega kokku viinud on. Nad on mu mehe sugulased mõlemad, Aino Setumaalt ja Mari…Mari on mu ämm, ja aastate jooksul on olnud meil paremaid ja halvemaid aegu, kuid tänaseks olen ma aru saanud, milline väärtus on selles vanas ja paljukannatanud naises…Ja minu sügav ja siiras lugupidamine temale.