Lugesin eile Inno ja Irja blogist Liis Haaveli südamepuistamisi…Või õigemini vaatasin neid videoklippe, mis selle noore naise juttudega tehtud. Ja imelik hakkas. Liisi ennast ma ei tunne, ega mitte ka tema vanemaid. Küll aga tunnen tema vanaema ja tema tädi. Liisi vanaema on minu mälestustes üks meeldivamaid ja paremaid lastearste Saaremaal üldse. Armas ja tore inimene. Ja Liisu tädi oli minu kooliõde, ka äärmiselt vahva ja meeldiv naisterahvas… Ja kõik see mida see noor naine seal Inno ja Irja blogis üles tunnistab, on nii absurdne ja uskumatu…Aga eks nende asjadega ole nii, et igas peres on ikka mõni must lammas, kes teistega risti käib, teistega läbi ei saa, ja kes perekondlikus mõttes arusaamatu on. Kes teistest sugulastest erinevalt toimetab ja käitub. Kellel on oma tõde. Ühte ja sama asja saab alati kahelt poolt vaadata, ja siis see asi võib täiesti teistsugune paista. Seepärast ongi inimestevahelistes suhetes vaja veidike empaatiat, et ennast ka teiste inimeste olukorda panna ja sellest rakursist asju mõista püüda. Mitte oma mina kogu aeg peale suruda. Sest tavaliselt sellised kofliktid koos süüdistustega on ikkagi lõppkokkuvõttes võimu ja ego küsimused…Ja tavaliselt need, kes süüdistama kipuvad, pole oma egole piisavalt tunnustust saanud ja oma võimutahtmistele piisavalt rakendust. Nii et võimumängud tegelikult ka perekondades…
4 mai
Karuema Päevaraamat 