.jpg)
Minuga nii just nüüd juhtub. Kaheksa aastat tagasi andsin väikese lubaduse, mis tänaseks on kasvanud igakevadiseks loengukursuseks Belgias, iidses ja ürgselt lummavas Ghenti linnas. Euroopa Liit oma Erasmus-programmiga finantseerib seda kõike. Ehk siis võin öelda, et EL saadab mind “sunnitööle”…Vat sedasi.
Muidugi on see suht meeldiv sunnitöö, eriti kui arvestada, et Belgias on juba soe, ja kirsiõlut antakse tavaliselt ka …
Probleem on see, et juba kaheksa aastat loen ma ühte ja seda sama loengukursust – PR transitsiooni ühiskonnas ja kõik paadunud kapitalistide lapsed Prantsusmaalt, Hispaaniast, Kanadast, Itaaliast, Saksamaalt ja mujalt ahhetavad ja ohivad, et kas sellised ühiskonnad nagu Nõukogude Liit ja selle lagunemisel tekkinud riigid on üldse võimalikud ja kuidas need asjad ikka saavad nii olla nagu nad meil on. Oh seda püha lihtsameelsust ja hea on seda muidugi kummutada ja nende lapsukeste silmi avada, tõelisele elule…Meiega sarnases olukorras riikide tudnegid (Rumeeniast, Poolast, Tsehhist…) aga noogutavad mõtlikult mu loengus pead ja tõdevad, et jah nii need asjad neil/meil on…Ja nemad tunnevad ennast turvaliselt, sest mu loengud seletavad neile neid endid ja see tekitab mingi kummalise läheduse.
Elust Belgiast ja mõtetest kirjutan ehk lähemalt, kui seal kuidagi interenetti pääsen…Elan B&B tüüpi majapidamises, vanakraamikaupluse tagatoas, ja Wifi ulatub neil ainult kauplusse. Ja Internetio kohvikusse vist ei saa minna, sest päeval olen koolis kinni, aga õhtul kell kuus on Belgias enamus selliseid kohti juba suletud… Ja koolis ma vist väga arvutisse ei pääse – raamatukogu kolm arvutit on ilmselgelt vähe selle suure kooli jaoks…
Fotol on üks mu eelmiste aastate öömajasid, kus ma viimati olin siis kui Aune Pastiga seal koos Tartu Ülikooli esindamas käisime. Ilus ja üks vanimaid maju Ghentis. Perenaiseks doktori kraadiga kunstiajaloolane, kes väidab end olevat Euroopa harituima B&B pidaja…Oli ka õpetaja kunagi, aga jättis ameti, sest talle hakkasid tunnis süüa mugivad noored närvidele käima – ei mingeid kombeid enam – C’est la vie! Maailm on tõesti hukas…
Tema juures oli tore küll, aga iga kord (kolm aastat seal peatusingi) oli mingi jama…Ja seetõttu vahetasin pererahvast ja nüüdne pesapaik ei ole küll nii stiilne, kuid sürr sellegipoolest…
Muidugi on see suht meeldiv sunnitöö, eriti kui arvestada, et Belgias on juba soe, ja kirsiõlut antakse tavaliselt ka …
Probleem on see, et juba kaheksa aastat loen ma ühte ja seda sama loengukursust – PR transitsiooni ühiskonnas ja kõik paadunud kapitalistide lapsed Prantsusmaalt, Hispaaniast, Kanadast, Itaaliast, Saksamaalt ja mujalt ahhetavad ja ohivad, et kas sellised ühiskonnad nagu Nõukogude Liit ja selle lagunemisel tekkinud riigid on üldse võimalikud ja kuidas need asjad ikka saavad nii olla nagu nad meil on. Oh seda püha lihtsameelsust ja hea on seda muidugi kummutada ja nende lapsukeste silmi avada, tõelisele elule…Meiega sarnases olukorras riikide tudnegid (Rumeeniast, Poolast, Tsehhist…) aga noogutavad mõtlikult mu loengus pead ja tõdevad, et jah nii need asjad neil/meil on…Ja nemad tunnevad ennast turvaliselt, sest mu loengud seletavad neile neid endid ja see tekitab mingi kummalise läheduse.
Elust Belgiast ja mõtetest kirjutan ehk lähemalt, kui seal kuidagi interenetti pääsen…Elan B&B tüüpi majapidamises, vanakraamikaupluse tagatoas, ja Wifi ulatub neil ainult kauplusse. Ja Internetio kohvikusse vist ei saa minna, sest päeval olen koolis kinni, aga õhtul kell kuus on Belgias enamus selliseid kohti juba suletud… Ja koolis ma vist väga arvutisse ei pääse – raamatukogu kolm arvutit on ilmselgelt vähe selle suure kooli jaoks…
Fotol on üks mu eelmiste aastate öömajasid, kus ma viimati olin siis kui Aune Pastiga seal koos Tartu Ülikooli esindamas käisime. Ilus ja üks vanimaid maju Ghentis. Perenaiseks doktori kraadiga kunstiajaloolane, kes väidab end olevat Euroopa harituima B&B pidaja…Oli ka õpetaja kunagi, aga jättis ameti, sest talle hakkasid tunnis süüa mugivad noored närvidele käima – ei mingeid kombeid enam – C’est la vie! Maailm on tõesti hukas…
Tema juures oli tore küll, aga iga kord (kolm aastat seal peatusingi) oli mingi jama…Ja seetõttu vahetasin pererahvast ja nüüdne pesapaik ei ole küll nii stiilne, kuid sürr sellegipoolest…
Karuema Päevaraamat 