Ma olen juba pikka aega mõeldnud seda, miks mõned asjad mõnedel inimestel tulevad välja ja mõned asjad ei tule mõnel inimesel kunagi välja… Et miks see nii on. Põhimõtteliselt need, kellel asjad välja ei tule on ju samasugused ja samasuguste võimalustega kui need, kellel asjad välja tulevad…OK noh ütleme et siin on mõned sellised tegurid, nagu päritolu ja võimalused ja taagad, mis me sündides kaasa saame, ja ka see, et kuhu saatus meil sündida laseb, et kas Nõukogude Liitu või Monaco vürsti õukonda…Aga põhimõtteliselt ülejäänud asjades on meil ju sündides sisuliselt suht ühesugune shanss midagi 
teha, millegagi hakkama saada, kuhugi jõuda, midagi saavutada…Aga tegelikkuses seda ei ole. Isegi näiteks ühest perekonnast lapsed võivad olla väga erinevate saatustega, edasijõudmise ja hakkamasaamisega…
Kindlasti on palju asju, mis mõjutavad, kuid üks asi, millest on vähe räägitud, ja mida on vähe endale teadvustatud…on see, kuidas me ise asju peegeldame, nii peegeldab maailm meile vastu. Ehk siis, ma olen tähele pannud, et need inimesed, kes on kadedad ja kurjad, vinguvad ja virisevad ning kunagi ei märka pisku eest tänada, inimesed, kellel alati on vähe ja kes kunagi ei ole rahul sellega, mis neil on, inimesed, kes klatsivad teisi seljataga (isegi näiteks oma lähemaid sugulasi) ja silme ees ajavad ilamagusat mõttetut kiidulaulu, kitsarinnalised, sõna otseses mõttes mõttemaailmalt väikesed inimesed, väikesed kurjad tigedikud, kes varjuvad “no küll ma olen ikka ilus ja hea” maski taha, aga sisuliselt ja tegelikult ei ole ilusad (hingelt) ja head …on reeglina ka vähem õnnestuvad oma elus ja tegemistes. Nad 
pingutavad ja tahavad küll väga, aga nende tegemistel puudub õnnistus. Asjad lihtsalt ei lähe, ja kui lähevad, siis kasina vauhtiga, nii et ikkagi tulemus on selline keskpärane, säratu…Ometi keegi ei ole neid takistanud olla särav, sädelev, lennukas, tulemuslik…Ainult me ise saame ennast takistada, oma sita iseloomuga endast õnnistust eemale peletades…
14 apr.
Karuema Päevaraamat 
