Helistasin täna ühte eesti riigiasutusse, millega meil köigil korra aastas pistmist on. Tahtsin lihtsalt ühte asja täpsustada. Ei midagi erilist, aga selline väike juriidiline nüanss, millest tekkis küsimus minul kui seadusi eriti hästi mittetundval inimesel…
Internetis on selle asutuse teenindus uue versiooniga väga shikiks arendatud – nägin kohe ära, kelle poole pean pöörduma, kes minu asjadega tegeleb. Kõik kenasti nimi kirjas, ja telefon ja mailiaadress… Ja pean ütlema, et ka uus korraldus seal lehel on käepärasem, arusaadavam. Sõnaga, tubli saavutus ja hea oli kohe kasutada.
Võtan sealt siis telefoninumbri ja mõtlesin, et helistan, et saab kiiremini ja täpsemalt oma probleemi seletatud ja ka sedasi ka vastatud. (eks mul tekkis lootus, et kui veeb on sedasi kliendisõbralikuks tehtud, ehk siis ka telefonis saab meeldiva teeninduselamuse…)
Helistan. Võtab järsu, ütleks isegi natuke kurja häälega naine telefoni: “jah”…(selline tunne, et mida kuradit sa meid jälle segad, või et jälle need lapse sõbrad siis tüütavad telefoniga vmt mõtet tekitas see ühmatud “jah”). Küsin mina siis viisakalt, et: “kas saaksin kõneleda proua KKK-ga?”. Vastus telefonis (järsul kannatamatul toonil): “Ta on puhkusel”. Mina vastu (kuna tahtsin oma isikliku kontaktisikuga kõneleda, sest see mu küsimus polnud nii kiire, ja oleks kannatanud oodata, ei tahtnud teisele inimesel lisatüli teha…): “Kunas ta tagasi võiks olla?”, Kuri proua riigiametist vastu: “Ei tea…”….Kohmetusin hetkeks, ja otsustasin siis juba sellelt proualt oma asja ära küsida, ja sain ka päris ammendava vastuse. Sisuliselt. Aga see stiil ja see tonaalsus ja see kõnemaneer oli tülgastav, vastik, labane…Ja ega ta mulle ikka kenasti ei seletanud ka, sedasi kärsitult ja kannatamatult ühmas mingi info ja noh ju ma sain asjast ka aru, aga oleks nagu oodanud natuke kenamat suhtlemist, seda enam, et maksan eesti riigin eelarvesse ikka korralikult makse, ja võiks ju selle eest ka elegantset ja sõbralikku avalikku teenust vastu saada…
Ehk tegelt on see laiem suhtlemiskultuuri teema…Mulle tundub et ma olen siin Soomes vist natuke ärahellitatud. Soomlased oskavad isegi kõige nilbemat bürokraatiat sulle pakkuda nii meeldiva suhtlemise kaudu, et see nilbe bürokraatia tundub selles valguses vaid veidike tüütav…Noh poodide ja muude teenindusasutuste kenast kommunikatsioonist rääkimata…
Olen selle asja üle palju mõelnud, ja ausalt öelda on mul Eesti pärast mure ja ka häbi, sest just see, kuidas me ennast väljendame, ja omi asju välja ütleme, see tegelikult määrab ka suhtumise meisse ja arvamuse meie kohta…
Olen selle asja üle palju mõelnud, ja ausalt öelda on mul Eesti pärast mure ja ka häbi, sest just see, kuidas me ennast väljendame, ja omi asju välja ütleme, see tegelikult määrab ka suhtumise meisse ja arvamuse meie kohta…
Ja pole ju raske riigiametnikele natuke suhtluskultuuri õpetada (sest ärid ja muud businessettevõtted ehk siiski natuke ikka mõtlevad selle peale, kuidas neid inimesi, kes neile raha toovad, kenasti ka kohelda…iseasi muidugi see, et kuidas see ka välja jälle tuleb…), kui on karta, et eestlased on oma loomult veidi mühaklikud ja matsid, mida nad on (selles olen nüüd juba üsna veendunud, ja see oli ka üks minu isiklikke probleeme, kui välismaal elamist alustasin – olin harjunud olema matslik ja käituma mühaklikult, sest koduses Eestis keegi ei eeldanud, et võiksin vabandada ja tänada ja naeratades teisele, ka mulle võõrale inimesel otsa vaadata kui temaga räägin…või asja ajan…Eestis vaadati, ja vaadatakse praegugi sellise avali olemisega inimese peale kui veidike kohtlasele, ja normaalne on olla morn ja mühkav – kui tahate mulle vastu vaielda, siis minge enne uulitsale ja avalikesse kohtadesse ja üritage seda pilti kaeda nn kõrvalseisja vaatenurgast ja analüüsige seda mida näete)…
Nii et jah. Selline “Mõhk ja Tölpa tüüpi”(tegelased Nukitsamehest, kui keegi ei tea) ja kurjade pereemade tüüpi inimeste maa see meie Eestimaa…
Karuema Päevaraamat 
Posted by hille on aprill 12, 2008 at 7:15 p.l.
Vaatsin hiljuti Lõuna-Hispaania lennujaamas, kui õrnalt kohvreid lennukisse tõsteti – mõnda kohe kahe käega, mitte armutult loopides nagu Tallinna lennujaamas. Samamoodi õrnalt paigutati nad ka lindile. Mõtlesin siis sama – kui palju on eestlastel veel õppida, et teisest inimesest ja tema asjadest hoolida.
Meilinduses olen aga larkoga sama meelt – meilisuhtluses on eestlased palju paremad.
Posted by Larko on aprill 11, 2008 at 1:29 p.l.
Mul on nii Soome kui Eesti ametkondadega suhtlemisest risti vastupidised kogemused, ent see vist tuleneb sellest, et eelistan igal ajal asju kirjalikult ja mitte kunagi telefonis ajada. Soome ametnikud võivad telefonis viisakad olla kuid kirjalik teenindus on alla igasuguse kriitika. Esiteks ei loeta oma e-posti regulaarselt (kui üldse) ja mitme päeva pärast laekunud vastus võib sageli seista selles et palutakse helistada, mida ma ju oleksin kohe teinud kui ei tahaks vastust kirjalikult. Ju nad seda kardavad, et kirjalikust vastusest jääb mulle koopia, millega võin pärast tõestada, kes mida ütles.
Eestist laekub vastus meilile kiirelt ja vastatakse täpselt sellele, mida ma küsin. Sageli osutatakse ka veebis asuvale lisainfole. Stiil on alati asjalik ja viisakas.