Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Vat just selline pilt on juba pikka aega meie ülikooli esilehel (klikkides pildile peaks pääsema ka seda lehte vaatama)…Kevadised kaklevad linnud… Kujutage nüüd ette, kui näiteks Tartu ülikool oma veebi esiküljele sellise pildi paneks?Millised oleksid reaktsioonid, eelkõige asutuse sees…kuid tõenäoliselt ka avalikkus oleks shokeeritud…
Paar aastat tagasi olin shokeeritud faktist, et olles Belgias Gentis loenguid lugemas, siis sealses kampuses jalutasid kuked ümber peamaja, ja kiresid nii valjusti, et ei saanud lahtise aknaga loengut pidada….Kujutage nüüd ette, kui näiteks ümber Tartu ülikooli peahoone kuked jalutaksid…
Aastaid tagasi olin osaline ühe suure eesti firma logo muutmise protsessis. Oi see oli raske, sest selle asutuse vanad töötajad olid küünte ja hammastega selles vanas ja vanamoodsas märgis kinni…Ja siis kui uus märk lõpuks suurte kavaluste ja trikkidega suudeti kokku leppida, oli ikka ja ainult põhimure see, et oleks soliidne…Samas kui soliidne on soliidne? Kas soliidne tähendab alati loomingulisuse ja värskuse puudumist, mõtte ja teo elegantsi eiramist? Miks mulle sõnaga soliidne Eesti kontekstis meenub alati kangestuskramptõbi? Miks me ei suuda nõustuda sellega, et soliidne võib olla ka mänguline, elegantne? Miks soliidne enamasti tähendab koledat – kui me räägime asjadest meeldib-ei meeldi skaalal?…
Äkki see kõik on seotud tegelikult hoopis sellega, kuivõrd vabad me sisemiselt oleme? Kui me EI ole sisemiselt vabad, siis võtame maailma ka väga kitsalt, läbi rangete piiride ja väheste valikuvõimaluste ning kindlasti ilma vabaduseta muutuda ja mängelda…Kuime aga OLEME vabad, siis oleme eelkõige just sisemiselt vabad ja me suudame maailma hoopis mitmetähenduslikumalt haarata…Ja avaramalt-avalamalt asju enda jaoks lahti mõtestada…