Nuta vöi naera, aga viimastest aastatest ei mäleta sellist tuisku siinkandis. Lugesin Internetsit, et Tallinnas on kaos. Lohutuseks niipalju, et siin on ka 🙂 Kaos. Hanged on köikjal, ja lumekoristusmasinaid ei kuskil. Autod on ohjad enda kätte vötnud ja söidavad igale poole radasid sisse. Inimesed sumpavad niisama pölvini lumes.
Avariisid ei ole, foori taga on enamus autosid nagu lehmakesed libedal jääl, plekilehmakesed – nagu sommid oma autosid ka hellitavalt kutsuvad, seega see lehma ja libeda ütlus on siin väga asjakohane.
Inimesed on rahulikud, isegi koeri jalutatakse väljas, mis sest, et natuke lumes kahlama peab… See ongi ju see Pöhjamaa elu völu. Muideks, mul üks kolleeg kunagi ütles, et ta ei kujutaks oma elu ilma lumeta ette, et ei tahakski sellisel maal elada, kus kogu aeg on soe ja lund ei ole.
Ma olen siinkandis elades aru saanud sellest, et tegelikult on paljud asjad meie suhtumise küsimus, ja siinkandis näiteks ei kiruta kunagi halba ilma, sest siin lihtsalt ei ole kunagi halba ilma…On vaid sobimatud riided ja stress…Kuid nendega tegelevad sommid siin usinasti, et oleks hea varustus ja stressi poleks.
EDIT: Kell 18.00
Linn upub endiselt. Lumme. Tänavad on hullemas seisus kui Eesti metsavaheteed suure sopa ja teedelagunemisega, ehk nagu öeldakse – söita on hullem kui mööda kiviaeda…AGA – kolleegidest -tudengitest seitse olid hommikul rattaga kooli tulnud, vaatamata tuisule. Ja jalgrattureid oli tuisus tänaval näha rohkemgi. Ning isegi kaks tervisejooksjat paterdas lumes. Natukene on sommid hullud ka, mu meelest…
Sahad on ka välja tulnud, aga esimeses järjekorras aetakse, muideks, lahti jalakäijate ja ratturite teed. Eks siis kunagi jõuab järg ka autoteedeni.
Karuema Päevaraamat 