Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Eestlased on kogu aeg väga uhked olnud oma haridussüsteemi üle – see on nõudlik ja range ja annab suurepärased teadmised. Olen sellega täitsa nõus, Eestis on väga hea kooliharidus. Aga samas, ka mujal pingutatakse ja tehakse tugevasti tööd, mistõttu ei maksa arvata, et mujalt saadud haridus on nõrgem või kehvem (olen kuulnud Eestis palju just ülbitsevaid võrdlusi Ameerika ja Eesti koolihariduse võrdlemisel)…
Kui nüüd võrrelda Eesti koolisüsteemi mujal maailmas nähtuga, siis mulle tundub, et nn arenenud Lääneriikides ja vanades demokraatlikes riikides arvestatakse rohkem laste eripäradega, ja laste tulemuste mõõtmise puud on individuaalsemad – mäletan paar aastat tagasi Karutüdruku põhikooli ajal siin Soomes, näiteks kehalise kasvatuse tunnis pidid lapsed igaüks pingutama oma võimete kohaselt ja tegema seda, mis neile jõukohane oli, ja puudusid sellised standardiseeritud normid ja harjutused, mida näiteks Eestis kõik pidid tegema, ja millega kõik pidid hakkama saama (noh näiteks kõik pidid olema võimelised ujuma, ja kõrgust hüppama…näiteks…Soomes aga, juhul kui sa vett kardad, siis saad teha midagi muud, midagi sellist, mis sulle liikumisaladest meeldib, kasvõi näiteks orienteeruda, või tantsida vmt).
Kooli lõpetamised on aga pingelised ka siin ja nüüd ongi käes aeg, kus Soome gümnasistid teevad viimaseid pingutusi ja “kirjutavad end ülikooli”. Närvipingest on õhk paks. Minu Karutüdruk ka pingutab – temal on Soome tavakoolist veidi erinev süsteem, sest IB gümnaasium, kus ta õpib, on rahvusvaheline, ja omade reeglitega, aga pingeline sellegipoolest… IB süsteemis on praegu mock (järele tehtud, matkitud inglise keeles) eksamite periood, ehk siis eksamid enne lõpueksameid, mis on sisuliselt lõpueksamite koopia. Mock eksamitele (15 eksamit sel kevadel, kuid mockid on sisuliselt kaks korda aastas kogu gümnaasiumi vältel – talvel ja kevadel) järgnevad kuu aja pärast päris lõpueksamid. Paljudele siin on ka need mock-id olulised seepärast, et ka nende eksami tulemustega saab ülikooli aplikeeruda. Karutüdrukul aga seda muret enam ei ole – tema aplikeerus talviste mock eksamite tulemustega ülikooli ja tänaseks on ta London Westminster, Stirlingi ja Napieri ülikoolis sisuliselt sees, vaja vaid viimane valik teha veel. Karutüdruk peab nüüd vaid lõpueksamid korralikult ära tegema. Aga ilma nende kevadiste mock-ideta lõpueksamitele ei pääse, nii, et järgmised nädalad, kuni 16.nda maini, on siin meie kandis leebelt öeldes hullumeelsed…Kuigi ülikoolide uksed on juba valla ja koolide poolsed pakkumised tehtud…
Täna oli siis näiteks kaks matemaatika eksamit teha – esimene paber hommikul 1,5 tundi ja teine paber pealelõunal 1,5 tundi. Homme on kolm eksamit bioloogias… Jne. Ja nii sisuliselt iga päev…
Aga kuues mai on eriliselt jube päev – ja see on siis juba üks lõpueksamite päev – sel päeval on Karutüdrukul neli eksamit: kaks psühholoogias ja kaks ajaloos, mis sisuliselt tähendab psühholoogias kolm suurt esseed ja ajaloos kaks pikka esseed ja ajaloos ka üks tekstianalüüs ja lühemat sorti essee ja analüüsi küsimused. Kokku kestab see lugu viis ja pool tundi eksamite kirjutamist…(võrdluseks, Eestis lõpukirjandi kirjutamine kestab kuus tundi – eesti keele lõpukirjand on Karutüdruku kooli nõudmistes võrreldav ühe pika esseega….).
Kokku on kirjalikke lõpueksameid 15, pluss kaks suulist eksamit. Tore ju.
Aga kuna osa stressi on ülikoolidest tulnud positiivsete vastustega juba maas, siis tuleb lihtsalt tubli olla, füüsiliselt ning vaimselt vastu pidada ja heal tasemel eksamid ära teha.
Jõudu kõigile noortele, kes sel kevadel oma hinnete jahil müdistavad. Ma arvan, et enamus unistusi saab ikkagi tõeks ja et suurem osa püüdlusi on tulemuslikud:)Elutähtsad hetked ikkagi ju, väärib kokkuvõtmist ja vastutustundlikku suhtumist.