Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Enne jõule tabasin õhtul kogemata parklasse minnes oma auto eest pissiva soome plika. Ai kuidas ajas mind vihale see kusev ülesmukitud tibi. Hiljem olen mõlenud, et no mis sa hädaga teed… olen kuulnud siin-seal, et on noori tüdrukuid, kes peikade juures vetsu kasutada ei julge…ja nagu ma tollest pissijast aru sain, oli ees minek just peikade juurde (pissimisele järgnevad tegevused, mida mina õelalt jälgisin…). Sõnaga, mõneti paratamatu olukord.
Täna käisin lugemas Ramloffi. Üle hulga aja, sest tema lugemiseks peab aega olema, ja mõte peab olema sellel lainel, et kaasa mõelda – muidu ei saa temast aru ja ei saa ka tema teksti nautida. Täna oli selline hetk, et oli aega ja oli tuju…
Ja ma sain nii kurjaks, kui ma lugesin esimest kommentaari ühele tema postitusele – no mida “v..tu”…Inimene tuleb teise inimese virtuaalsesse koju, ja loeb teise inimese mõtetest ja tunnetest ja arvab seejärel, et võibe teisele hinge sülitada… Ma ei saa aru mõtteviisist, kus on vaja oma mentaalset põit või pärasoolt teise inimese virtuaalses kodus tühjendamas käia. Miks me ei võiks sallida üksteist just sellisena nagu me oleme? Milleks peab olema mingisugune kellelgi koha kättenäitamine ja suhtelise tõe näkku pritsmine…Miks peab minema teise inimese virtuaalsele õue kakale? Tehku oma vets korda, see anonüümne väljaheidete laotaja, ja kakagu kodus…Ma arvan, et blogi võiks olla küll see koht, kus me saame olla meie ise, sest blogi on meie virtuaalne kodu…Ja nii nagu teise inimese päris koju nurga taha kakamine on inetu, on see inetu ka blogis…Koju me ootame külla inimesi, kes on meie suhtes lugupidavad ja arusaajad…Ja ise me ka ju ei lähe päriselus külla inimesel, keda me ei salli, kellest me aru ei saa jne? Miks siis mõned arvavad, et nad võivad blogikodudes reostamas ja laamendamas käia? See kõik on ju hiirekliki kaugusel. Jäta see aadress lihtsalt klikkimata, ja ongi kogu lugu…Kui blogi autor ei meeldi…