Jyväskylä on ses möttes huvitav linn, et siin on suusa-laua mägi peaaegu et keset linna (vaata pilti ka). Laajavuori mäesuusakeskus seega siis. Ja sealt natuke edasi murdmaasuusa keksus, ja päris mäe otsas suusahüppetorn, kus Matti Nykänen olevat ka oma esimesed hüpped teind…
Sönaga – linn, mis igatpidi talvespordist haaratud. Kuna valgust on vähe ja päev lühike, siis öhtutunnid mäel on täitsa aktiivsed. (Pildil tegevus Laajavuoril teisipäeva öhtul kella seitsme paiku). Suuri ja väikesi, naisi ja mehi, vanu ja noori… ma pole vist kuskil mujal nii sportlikke pensionäre ja nii sportlikke tittesid näinud kui Jyväskyläs. Tehke järele, eestlased! Seda juba kasvöi sellepärast, et tervised kestaks, ja seeläbi ka eesti rahvas kestaks. Oleks ikka hull küll, kui nüüd ebatervislike eluviiside pärast sajanditepikkune kestmajäämise püüe luhtuks 🙂
Mina ka täna käisin tatsumas, jälle üle hulga aja. tegelikult – tuleks löpetada pöhjuste otsimine, et miks ei saa minna…Tavaliselt on need pöhjused pöhjuseta…
Eestis on vaid see häda, et korrastatud spets välispordirajad on valitud kohtades, ja selleks et sinna saada, peab palju ettevötmist olema. Jyväskyläs on spordirajad, valgustatud, hea asfaldiga sisuliselt köikjal linnas – siiani igas kohas, kus siin olen elanud (no umbes 5 erinevat korterit on küll olnud), on aknast spordi rada näha olnud.
27 veebr.
Karuema Päevaraamat 
Posted by K. on veebruar 28, 2008 at 8:55 p.l.
soodusajad on praegugi:) köik on nii nagu juba aastaid…järvel nad ikka uisutavad, isegi see talv on see vöimalik…jah selline sportlik elu on töesti nakkav…elustiil?
Posted by Fre on veebruar 28, 2008 at 8:34 p.l.
Oeh milline nostalgia. Ma pole kunagi nii sportlik olnud kui Jy-s. Mitte et mulle muidu ei meeldiks talisport, aga Eestis on sellega pidev jama, pole lund ja tingimusi. Soomes olles oli tõesti miinimumprogrammiks nädalas vähemalt kord allalaskmist, kord murdmaad ja uisutiirud järve peal. Laajavuoril oli vanasti mingi tudengite soodusaeg, T õhtuti vist..
Posted by Tiiu on veebruar 28, 2008 at 7:10 e.l.
No mina, vanasti suusakuninganna, roniksin küll mäe otsa ja veeretaks oma kere sealt alla küll. Kade olen. Meil on künklik ja kive täis kirikumägi ning väike oma maja juures väikest mäekest meenutav järvekaldaperv. Samas saaks ülalt rõdult liutee järvejääle ehitada – seda unistust olen kõikidele külalistele rääkinud, kes me välisrõdul on seisnud. Usun, et ma ka 90lt tahan mäest veel alla lasta.
Head libisemist Sulle seal!