Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Siin meie ülikoolis aga on nii, et personaliseerimine hakkab juba kabineti uksest. Näiteks Salmel on koomiks ukse körval nimesilti kaunistamas ja Annel niisama ilusad postkaardid (vaata pilte ka).

Minu töötuba on siiani olnud selline tavaline, möned karud ja paar kodust pilti ja diivan, mille kunagi punasest ristist 50 ne euriga ostsin – kui mul polnud vahepeal kuskil elada ja polnd ka raha, millest üüri maksta, siis pidin tööl kabinetis magama (siin ülikoolis elamine oleks tegelikult täiesti vöimalik, sest siinsamas on kohe ka vets ja köök ja dushiruum on allkorrusel stuudiote juures…). Sönaga, kuna praegu on igal pool allahindlused, ja ühel nägemisprobleemiga kolleegil oli ka natuke shoppamise abi vaja, keerasime autonina Kodin Ykkosesse Palokasse, Laurale voodikatet ja kardinaid ostma, ja minule tööruumi uusi kardinaid otsima, sest otsustasin löpuks tööl oma olemise hubaseks ja personaalseks teha – kes teab, millal jälle peab siia partisaniks kolima – soome raadio oli eile hommikul teatanud, et köige töenäolisemalt elavad ja surevad puuduses doktori kraadiga ülikoolide uurijad ja öppejöud (Laura kuulis ja oli ka sellest uudisest kurb…) 🙂 Mu kabineti uksel on silt – are ju motivated, kabinetis uued mummulised retrohöngulised kardinad ja samades toonides diivan, mönus muusika ja allahinnatud mullitav lamp, mis annab eriti rahustava tunde… Esimesel fotol on see köik ka näha. Kolleegide hinnangud olid ühesed – stiilne. Ma ise arvan ka nii. Lisaks arvan, et on ka mönus. Sest täna on tööd kohe palju paremini edenenud. Kenas ümbruses koos meeldivate pisiasjadega edeneb elu märksa paremini. Pole sugugi asjata öeldud tarkus, et suured asjad saavad alguse pisikestest…