Karuema Päevaraamat Üksinda omade seas

Sel nädalal olen hakanud mõtlema sellele, et tegelikult teatud asjad, olukorrad, suhted, kohtumised inimestega korduvad meie elus. Ehk siis teatud intervallidega oleme jõudnud samadesse suhetesse, aga nüüd juba nagu spiraalis, uuel tasandil.
Minu suhe Tallinna Ülikooliga on saanud sel nädalal uue tähenduse. Olin noorele doktorile vastuväitleja, ja see viis mind kokku inimestega, kellele ma tudengina selles koolis õppides alt üles ja suure aukartuse ja innustumisega vaatasin-suhtusin. Eelkõige pedakooli endine rektor ja minu esimene psühholoogia õppejõud Mati Heidmets on selle mõtiskluse aluseks…
Mäletan, kui Mati meile esimest korda tuli Laia tänava kolmanda korruse kooriklassi ruumi psühholoogia tundi…Selline noor mees(mis oli haruldus aasta 1982 pedale, sest enamasti õpetasid siis seal vanad mehed, ja enamus olid konservatiivsed oma ideoloogiliselt-poliitiliselt maailmavaatelt…), vaba olemisega, viskas oma kulunud (päevinäinud, tegelikult) nahkportfelli lauale, istus toolile, viskas jalad laua peale ja hakkas tooliga kõikuma… Meie olime muidugi shokis, sest lisaks kõigele muule, kandis noor õppejõud ka teksasid ja ruudulist särki, mis selles ühiskonnas ja kultuurikontekstis oli ennekuulmatu. Ütleks lausa, et shokeeriv.
Mäletan seda tunnet ja olukorda selgelt, sest see hetk me olime õnnelikud – noor õppejõud tõi meile nii palju värksid tuuli ja uut hingamist, et see pidi inimese õnnelikuks tegema, seda enam, et selja taga oli suur ja paks kursus NLKP ajaloost – mis oli sisuliselt ainus loengukursus esimese kursuse esimesel semestril koos lipsustatud kõõmapuruse pintsakuga, igava ja dogmaatilise õppejõuga, ning meil oligi ettekujutus juba tekkinud, et kogu ülejäänud ülikool ongi selline (meie oma teaduskond muidugi mitte, sest meil olid ju Mait Agu, ja Marina Ignatjeva, ja Rudolf Allebrt ja Inna Taarna…jne)…Ning nüüd selline huvitav aine, nagu psühholoogia ja veel sellise põneva õppejõuga.
Meie kursus oli omamoodi eriline – noh need kultuuriteaduskonna tudengid olid ikka ja alati veidi kiiksuga, ega sinna muudsuguseid ju vastu võetudki. Kuid meie kursusel olid erilised vaimuvennad – Elmo Nüganen, mõlemad Noormetsad, Aivar Trallmann, noh ja ega tüdrukudki alla jäänud – Maarika Pärk (praegune Pärnu Kontserdimaja direktriss), Helle-Mare Kõmmus (Tanstupeo üks üldjuhte täna)….jne jne. Ja kõik sellised sõnakad ja söakad…Etendused, üritused, koosolemised – kõik mida tehti, oli sädemega ja uues võtmes – Rohelise Muna etendus näiteks jne…
Jah ja siis anti meile Mati Heidmets…See, mis tarkus ja tähendus maailma ja inimese tõlgendamisel meile selle mehe loengutest tuli, on tänasel päeval tagasi vaadates hindamatu. Need loengud inspireerisid meid mõtlema, aru saama, analüüsima, tunnetama…Siiani on meeles asjad, millest sai kõneldud – seega maksimaalse efektiivsusega veel ka täna, ligi 27 aastat hiljem….Heidmets on olnud minu jaoks õpetaja, tänu kellele ma olen ka oma isikliku eluga hakkama saanud. Mõned tema antud nõuanded, kuidas eri tüüpi inimestega hakkama saada, tulevad klõpsti ja alati, kui olen jälle mingisse suhtejamasse sattunud…
Sõnaga, on õnn sündida maailma, ja saada võimalus olemiseks. Kuid veel suurem õnn on see, kui saatus saadab meie teele inimesi, keda me enda jaoks võime elu lõpuni nimetada Õpetjateks suure algustähega…
Heidmets on üks selliseid minu jaoks…Ja lisaks veel – olen temalt kopeerinud ka oma enda õpetajaks olemise stiili. Selline didaktika, mida kogesin nendes psühholoogia loengutes, on nüüdseks mu enda loengute stiil, sest – tee alati teistele seda, mida sa tahad, et sinule tehtakse…
Lõputud ja siirad õpilase tänud, ja lõputu ja siiras austus, professor Heidmets! Ja VABANDUSED, et olin sunnitud Teiega natuke kaitsmisel vaidlema, selle metoodika asja üle seal…